Ma ei oskagi enam millestki kirjutada. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma saan varsti vanaema juurde minna :)

Saabusin üsna hiljuti laagrist. Tegelikult kui aus olla, siis kohe pärast laagrit magasin ma natuke ja siis hakkasin blogi kirjutama. Mina jäin laagriga väga rahule. Eriti maastikumängu ja ülistusõhtuga. Loomulikult oli meie väikegrupp ka lihtsalt super. Väga lahe on see, et väikegrupi abil õppisin ma selle liikmeid palju rohkem tundma. Ja maastikumängul sain ma aru, kui lahe on Roland. Tõsiselt lahe nagu. Terve tee, kui me pidime jooksma, ta ainult rebis ja viskas kilde. Kohutavalt naljakas ja raske oli joosta. Laagri käigus sain ma ka aru, kui äge inimene on Kadi. Lihtsalt uskumatu, kui super inimene. Meeletult lahe oli temaga kolmapäeval Käärikule ja tagasi joosta. Ja igal inimesel oli ka oma ingel. Minu ingel oli lihtsalt super. Loomulikult tänu ülistusõhtule sai ka Maali pääste osaliseks, mis on lihtsalt fantastiline. Kuna ma Jakobiga ei suutnud lihtsalt suhelda ja arvasin, et ta on minu peale solvunud, siis ülistusõhtul rääkisime me sellest. Selle läbi tõusis ta feim minu silmis. Nüüd pean ma teda heatahtlikumaks inimeseks kuigi suhelda ma temaga ikka ei suuda. Me pidime tegelikult ka Lauraga 2 tundi öösel minu karjäärist ja kõigest muust rääkima. Kahjuks ei saa me enam nii hästi läbi. Vähemalt mulle tundub nii. Aga õnneks on veel aega seda parandada. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, kui väga on mul sõpradega vedanud ja kui rahule ma jäin Salemi laagriga.

Jee, mind ähvardati täna ära tappa. Loomulikult see isik, kes seda tegi, oli mingi 8-aastane poiss. Väike tatikas, kes mulle alati näkku või riietele ilastab, kui ma temast möödun. Tagatipuks hakkas ta mind täna hoopis taga ajama ja loomulikult sülitas jälle. Nagu sellest veel vähe oleks, käskis ta mul talle ka raha anda. Algul oli juttu 10 EEK-ist, mis oli lõpuks 50 EEK-i. Kas tõesti peab sellises Vabariigis elama?! Isegi tänavatel ei saa vabalt kõndida, kartmata, et mingi väike pätakas sulle tapmiskatset ei tee. Oleks siis, et see oleks olnud esimene kord, aga ei. Ja kui ma ähvardasin, et tulen politseiga ta ukse taha, kaaskodaniku rahu rikkumise eest, ähvardas, et siis tapab kogu mu pere ära. See on juba absurdne. Kas tõesti mingi 8-aastasel poisil on ka raha peas. Kui selline väike poiss on valmis inimesele lõpu peale tegema nii noores eas raha eest(kui ta seda ikka tõsiselt mõtles), siis mis ta umbes kümne aasta pärast veel valmis tegema on, kui ta juba täisealine on. Ta on ka Kivilinna poele 2 korda pommiähvarduse teinud. Ta emal on ka juba juuksed hallid ta pärast, kuigi ta vanus veel nii kõrge pole. Mind lohutab ainult see, et ma olen temast 2 korda vanem ja tema käitumine näitab, et ta tegelikult kardab. Loomulikult kümne aasta pärast ei pruugi ta enam karta. Päris toredas Eestis elame siis.

Täna käisin Eliisaga linnas. Täna olime mõlemad suht vaiksed ja mõtlesime omi mõtteid. Nõme on lihtsalt, kui keegi on solvunud.

Mul on nii hea meel, et Laura tuli Rootsist tagasi ja et mul on sellised imelised sõbrannad üldse. Ja eriti positiivne oli see, et Martin tuli ka Salemi jaanitulele.

A HUGE love for that day! Laura tuleb tagasi!

PEAAEGU kõige tähtsam päev minu elus. Minu põhikooli lõpetamine. Loomulikult tuleb mul veel ka gümnaasiumi lõpetamine(kust loodetavasti ei puudu ka Laura). Siis saabub kunagi ka see päev, mil minust saab ajakirjanik(küll see päev kunagi koidab!). Ja kunagi ma ka abiellun(kui abiellun ikka) ja siis kunagi saan ma endale pere. Päriselt kaa. See on ju ometi olulisem kui karjäär. Loomulikult hetkel mitte, aga ma tean, et kunagi saab olema. Igatahes tundub, et Jumal soosis minu lõpetamist, sest kõik laabus nii hästi. Hommikul ärkasin kell 8 ja sättisin soengut veel(eelmisel õhtul käisin juuksuris, kes tegi mullle tänaseks lokid juba, aga kuna need olid nii paksult vahtu täis, siis nägin ma välja veel hullem kui lammas ja kõik veel kiskusid neid lokke), arvata on, et mõned lokid olid ära kadunud. Ja panin klambrid pähe(hõbedased kividega lilled) ja siis jooksin kohe jumestaja juurde. Kohutav meik. Tõsiselt nagu! Ja siis mul oli veel must kleit. Ja pärast jumestust viis isa meid Vanemuisesse(mind ja Lyd), kus Ly veel Sussuga kokku sai(Sussu ütles, et ma näen kena välja). Ja siis nägin veel Olarit(oma klassivenda, kelle hüüdnimi on õlirull), kes suitsetas. Päris masendav ja rõve vaatepilt oli. Loomulikult püüdsin ma temast võimalikult kaugele hoida, et suitsu hais külge ei jääks. Kuigi sellest ei tulnud midagi välja, sest niipea, kui ma eemale läksin, tuli ta järgi. Ja siis läksin ma Vanemuisesse ja sain oma klassikaaslastega kokku. Me saime teada, et peame sisenema paarides ja mina pidin minema Cristjaniga. Ta on tore poiss, aga veits vaikne. Lõpetamine kestis ka suhteliselt kaua. Seda sisustati mingite mõttetute laulude ja luuletustega, mida keegi kuulata ei viitsinud. Ja siis oli järg tunnistuste andmise käes. Esimesed kolm klassi läksid väga aeglaselt, aga kui meie klassi käes oli järg, siis käis see väga kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Päris jube oli lavale minna ja suruda direktori kätt ja klassijuhataja kätt ja veel Ülle Taltsi kätt ja oma algklasside klassijuhataja kätt jne. Ja siis läksin tagasi kohale. Enne minekut leppisime Marleeniga ka kokku, et lähme ümber laua. Laval olles poleks ma äärepealt seda ringi teinud, aga tegin siiski. Jube oli see. Ei soovita teistel valida pikemat teed. Ja kohal olles küsisin kõigilt, kas ma kõndisin väga kõõrakalt. Õnneks sain ma eitava vastuse. Ja siis andsin õppetajatele lilled üle(selleks tehti paus). Kuna ma nägin, et direktoril, Ülle Taltsil ja mu kunagisel klassijuhatajal lilli polnud, siis pidin ma 3 oma lille neile loovutama, sest mul hakkas neist kahju. Ükski õpetaja ei tohiks lõpetamiselt lahkuda ilma lilledeta. Ja suht pärast seda läksime õue. Nii palju tuttavaid oli ja nii palju okastega roosi. Päris valus oli, kui aus olla. Aga ilusad lilled olid ikkagi. Pärast lõpetamist tahtsin ma Eliisaga sööma minna, aga kuna mu emal polnud sularaha, pidin ma raha välja võtma. Loomulikult kasutasin ma juhust ja jooksin kingade ja kleidiga üle muru. Tegelikult kavatsesime me Eliisaga ka üle autotee joosta, aga autoteele jõudes nägin minu vastas seisvas autos klassijuhatajat, kes mulle näpuga vibutas. Päris loll olukord oli ja kahjuks ei osanud ma oma kavatsusi varjata ka ja seega läksime Eliisaga, nägu naeru täis, kõnniteelt ikkagi. Ja siis läksime sööma ka. Süües rääkisime teiste kleitidest ja soengutest ja kõnnakutest ja kõigest. Anna oli hullult lahe goothy stiilis. Mulle meeldis see, et ta nii julge oli ja tuli sellises"kleidis". Siis läksime ja istusime jälle Vanemuise ees murul ja lobisesime niisama. Siis meenus mulle äkki, et ma pean poole kaheksaks Star Cafesse minema ja mul polnud eriti aega. Seal oli üsna lahe, kuigi Rasmus ajas ligi(nagu ta naljad on). Ja uskumatu oli lihtsalt see, kuidas Maali kilde viskas. Ma ei tea, kas see oli ta uuest soengust, aga nalju tegi ta küll hunnikuga. Nii äge ikka, et mul on selline sõbranna nagu Maali. Pärast Star Cafed läksime kaupsi ette ja ootasime, et ta vanemad talle järgi tuleks. Pärast seda, kui talle järgi tulid, läksin bussi peale ja läksin koju ja nüüd kirjutangi seda blogi ja lähen magama. Homme lähen ma Salemi jaaniõhtule. Ja näen seal vist Laurat ka, kui hästi läheb. JEEE!