Paala tee 22

Jess, lõpuks sain internetti blogi tulla kirjutama. Praegu olen Viljandisja nägin just oma toredat ja sümpaatset klassivenda Aarnet. Ly on ka praegu Viljandis ja ta on mingi hotelli üles seadnud vist. Vanaema pööningule. Kuna praegu on mingi Folk siin, siis Ly kutsus oma mingid sõbrannad ka kohale. Eile ööbisid pööningul Kätu ja Tuuli, täna tulevad veel Lemmi ja Sussu ja mingi aeg veel Eva ka. Ja telgi laenutas ka välja. Viljandis on ka praegu üsna mõnus ja rahulik. Küllap tuleb see sellest, et vanaema pole nii närviline. Eriti nõme on see, et mul sai telefon Tartus tühjaks ja laadija jäi Viljandisse. Vahepeal lammutasin ma oma telefoni ka Tartus lahti ja Viljandisse jõudes avastasin, et sim jäi maha. Lahe ju! Nüüd ei saa ma Eliisale messida ka. Aga jah, äge oli see, et kui ma Viljandisse tulin, siis sain Lauralt ja Eliisalt kirjad! Eliisa kiri oli nii ilus. Tema foto ja nii äge pastakas ja veel igasugused kleepsud jne ja Laura kiri oli nii nunnu ja need kirjakohad Piiblist aitasid ka täiega. Nii ägedad kirjad! Mul on nii kahju sellest, et Eliisa läheb kohe nii pikaks ajaks ära. Kuna ta on mu parim sõbranna, siis on see veel eriti kurb. Aga me kirjutame temaga sellel ajal kohe kindlasti! Mai tea, mul vist polegi kunagi veel nii head sõbrannat olnud. Temast olen Viljandis olles kõige rohkem puudust tundnud. Aga jah, sügisest näeme me küll üksteist palju. Päris lahe tegelikult, et varsti algab jälle kool ja noortekad ja kodugrupid ja kõik muu. See on nii vinge! Ma pean veel umbes nädala Viljandis olema ja siis saan tagasi Tartusse minna ja mingi aeg lähen ka Pärnu oma teise vanaema juurde. Okei, nüüd on õige aeg linna minekuks ning Eliisale ja Laurale kirjade kirjutamiseks. :)

Salemis

Tänane oli küll nii super lihtsalt. Nii hea oli käia jälle Salemis ja näha kalleid õdesid-vendi. Hommikul ma ei arvanudki, et sinna lähen. Otsustasime Eliisaga eelmisel õhtul, et lähme kell 11 linna, aga kuna mul oli aku tühi ja ma ei oleks jõudnud nii vara linna minna ning ma ei teadnud ka Eliisa numbrit, siis helistasin Laurale(tema nr oli mul olemas) ja küsisin Eliisa numbri. Kahjus oli ainult sellest, et ma pidin ta une katkestama, et Eliisa nr saada. Sorri, Laura. Kuna jutt on Laurast, siis ta selle ka loomulikult andis. Nüüd sain Eliisaga kokkusaamise tund aega hilisemaks lükata. Kokku saime raamatupoes, kus oli ka Maris(kui see ta nimi ikka oli). Ta oli mingi üliõnnelik, et seitsme päeva pärast vabastavad hambaarstid ta hambad breketitest. Okei, pool tundi oli aega Salemisse minekuks. Ristimiskool ju. Lõpuks sain sinna ka minna. Tõsiselt hea oli seal. Mina isiklikult tundsin natuke Jumala ligiolu, aga see võis ka sellest olla, et Viljandis olles on seda palju raskem tajuda kui nende seltsis seal. Pärast seda tšillisime niisama Salemis veel VIP-idega. Mingi aeg läks mul ja Kadil kõht tühjaks ja me läksime poodi. Ostsime võileiva materjali ja pudingut ning läksime alla kööki sööma. Alguses lollitasime niisama ja mingi aeg mõtlesin ma, kuidas Jakobiga rääkida. Kuna mul lollitamistuju oli, siis tegin nalja, et lähen tema juurde ja ütlen, et keerame uue lehekülje. Eliisa arvates pidin ma just seda tegema. Mulle see mõte küll absoluutselt ei meeldinud, aga mõtlesin, et vahet pole, enam hullemaks see olukord küll muutuda ei saa. Samas tundus see nii totakalt naljakas, et ma arvasin, et ei suuda seda teha. Enne hakkan naerma. Olime siis üleval Max`i ruumis kui samme kuulsime. Tormasime kohe kolmekesi toast välja kui Kadi ütles, et Jakob. Okei, siis läksin tagasi. Äärepealt oleksin naerma hakanud(see jooksime tundus ka ikka veel nii naljakana). Tema ei saanud ka vist aru, mida ma selle all silmas pean ja üsna raske oli talle seda selgitada. See oli nii absurdne lihtsalt. Aga seda tuli teha, sest Jakob on tegelikult väga tore ja heatahtlik ja lahe inimene ning vastik on "vennaga" halvasti läbi saada. Pärast seda oli kergem tunne küll ja ma arvan, et nüüd on küll lihtsam temaga suhelda. Ma loodan. Ma naersin päris pikalt selle totra vestluse üle. Ning kui aus olla, siis ma tundsin ennast pärast seda palju rohkem kristlasena. Palju kergem hakkas. Koju läksin Kadiga ja jalgsi. Terve tee rääkisime igasugustest asjadest. Eriti Salemi kogudusest ning Salemi ja Risttee erinevustest ja külgedest, mille poolest need 2 kogudust sarnanema hakkavad. Kadiga saab ka vabalt kõigest rääkida. Super inimene lihtsalt. Saatsin Kadi koju ja palvetasin tee peal. Nii hea oli palvetada. Koju jõudes läksin blogi kirjutama ning rääkisin MSN-is Mihkli, Laura, Eliisa ja Kristeniga. Ma tean, et pean kohe tagasi Viljandisse minema, kuigi kahju on jätta neid hinnalisi inimesi. Seal, ilma teisteta, on nii raske võtta aega Jumala jaoks ja lugeda Piiblit. Õnneks on mul vaja läbida veel see viimane lõppsirge ning siis võin juba tagasi koju tulla. Lõplikult. Samas naljakas oli see, et varem, mittekristlasena, oli kool mulle äärmiselt oluline. Kristlasena see mulle enam nii oluline polnud ja täna koolist möödudes tundsin ma, et igatsen kooli. Kuigi oma sõpru igatsen ma veel rohkem. Nad on ju nii lahedad ja alati nii suureks toeks olnud.

Maarjamõisa

Nägin jälle üle pika aja Eliisat. Nii lahe! Kõik Salemi noored on nii megad lihtsalt! Alustades Eliisaga ja lõpetades...Ma ei teagi kellega, noh kellegagi Salemist igatahes. Pastoriga vist. KÕIK on nii fantastilised lihtsalt. Salemist rääkides-parim kodu ever! Eliisa on ka loomulikult super. Tartus tahtsin temaga kohe linna minna. Seal on temaga alati täiega lahe. Kõneainest meil ka puudu pole. Temaga võid maad ja ilmad kokku rääkida. Ja siis alatasa naerda. Eliisa ju! Eriti kaua me rääkida ei saanud kahjuks, sest ta pidi kinno minema. Ma tahtsin ka Kailit kindlasti näha ja leppisin temaga kokku, et saame 19.00 Kaubamaja ees kokku. Enne seda käisin kodus. Kailiga vestlemise ajal sain Lauralt kõne(Kaili mobiililt), milles ta küsis noorteka ülesannete kohta. Lõpuks oli minu ülesanne teha noorteka külalistega intervjuu ja ka blogi kirjutada. Geniaalne lihtsalt! See tõestab jällegi, et Salemis on geniaalsed ja fantastilised inimesed. Neid võikski ülistama jääda(seda tõestab juba minu ülesanne). Laura, Eliisa ja Kailiga käisin veel mäkis ka ja samuti leidsime me sealt Sam`i, Marleeni, Oliveri&Emily, Ty ja Hanna. Lõpuks liitus nendega ka Triin. Triinu pole ma ka nii kaua näinud. Laura lahkus meie seltskonnast kõige varem. Kuna ma tahtsin veel Eliisaga rääkida ja üldse, siis otsustasin, et saadan ta bussi peatusesse. Kaili sõitis ka oma rattaga mingi aeg minema. Bussi peatuses otsustasime Eliisaga, et läheme jalgsi Maarjamõisa ette ja siis lähen mina ka koju. Loomulikult Maarjamõisa ees oli meil ikka veel nii paljust rääkida ja me istusime ihtsalt pinkide peal ja rääkisime...kuni nägime jälle hiirt. Teda me seekord kinni püüdma ei hakanud. Hiir võiks meile tänulik olla, sest kui me tahtnud oleks, siis oleks me ta vabalt kätte saanud. Ma arvan. Jah, oleks küll. Ta oli nii aeglane ju(hiire kohta). Eriti naljakas oli see, et nii mul kui ka Eliisal olid telefoni akud nii tühjad ja ma ei saanud ema ka järgi kutsuda ja bussid ei käinud enam, seega pidin jalgsi koju minema. Seda on mul varem ka juhtunud. Eriti siis kui mul usus rasked ajad on ning mul on raske palvetada. Nii pika maa puhul lihtsalt pole võimalik muud teha kui palvetada. Ja see tõesti aitas mind! Päriselt kaa. Nii mõnus oli pärast olla. Magama läksin ma ka alles 4 öösel. Mul on lihtsalt nii imelised sõbrad!:)

esmaspäev

• Käisin jälle emaga Tallinnas. Jee! Tegelikult läksin ma Tallinna, sest mul oli uusi kingi vaja. Või noh, minu arvates oli vaja(tegelt vist polnud). Loomulikult pidin ma pool 7 ärkama, sest ema pidi kell 10 Tallinnas olema. Minu lasi ta Ülemiste ees maha(auto pealt). Päris mõnusalt tuuline oli seal. Ja ei saa ka mainimata jätta liiva, mis silma lendas. Pärast Ülemiste keskuses kolamist, suundusin Viru keskuse poole, kus ma ka Laurale ja Triinule mõtlesin helistada. Mõeldud tehtud, saime 13.00 Viru keskuses kokku ja läksime mingisse putkasse Hamburgerit sööma. Nüüd tahtsime jäätist. Mäki jäätis kõlbas ka, seega suundusime sinna. Kuna väljas sadas vihma, sõime jäätist sees. Istusime laua taha, kus oli veel mingi vanem mees(ta jälgis meie jäätiseid terve see aeg). Triin ja Laura sõid oma jäätised ruttu ära, mina nii kiiresti oma jäätisest lahti ei saanud. Seega otsustasin selle minema visata. Vahvli sõin ma loomulikult ära. Seda jäätist oli lihtsalt liiga palju ja ma olin just ühe burgeri ka ära söönud. Järgmine sihtpunkt oli mingi kliinik(Triin pidi rohtu ostma) ja siis Männi park vist. Triin ja Laura arvasid, et näeme seal oravaid. Nende asemel nägime pargi turvameest. See oli ka lahe, kuigi oravaid oleks rohkem näha tahtnud. Nüüd võisime jälle Viru keskusesse minna. Sealt sain ülilahedad kõrvarõngad, kampsuni ja jaki. Lõpuks ma kingi ei leidnudki. Nüüd võisin tagasi koju sõita(21.13). Sõit kestis nii kaua + me käisime mingis söögikohas. Kuna raadiost tulid nii magedad lood, siis tundus sõit eriti pikk. Järgmine kord võtan küll mingi CD kaasa. Päris lahe oli see, et ma Laurat ja Triinu nägin. Nad on ka nii meeletult ägedad. Lahedaid inimesi on lihtsalt hunnikute viisi.

Tänane põhiline asi oli Joshi juures chillimine. Hullult äge oli. Algul istusime rõdul ja kaklesime lihtsalt toolide pärast ja loomulikult ei puudunud sealt ka Veiko, kes kogu aeg kõditas. Tegelt on Veiko ka nagu täiega lahe. Ma ei hakka eriti selle chilli detaile kirja panema, tipphetkedest piisab vast. Et siis rohkem polegi midagi kirjutada selle kohta. Ahjaa, mainiks veel seda, et kui Eliisa ja Laura poleks seal olnud, siis arvatavasti oleks ka mina sealt üsna vara lahkunud. Nad on mulle lihtsalt nii palju juurde andnud ja nendega on alati nii lahe koos olla. Tagasi otsustasime siiski jalgsi minna. Õnneks olime kolmekesi ka ning Ly ja Sannu ei pidanud enam kartma, sest mina turvasin neid nüüd. Nii nad väitsid vähemalt. Päris pikk tee oli minna veel kuni Ly nägi Hr.Hiirt üle tee jooksmas. Ta jamas ka temaga ikka suht pikalt. Mina arvasin, et hiir on ammu minema jooksnud. Pärast kogu seda jama saime lõpuks oma uue kodulooma kätte. Okei nali, tegelt me peame ta kohe lahti laskma kahjuks. Ta on nii meeletut nunnu lihtsalt. Ja Laura(hamster) kõrval on ta ka nii tibatilluke. Laura on ka nii nunnu ja ta nimi on ka nii ilus. Loomulikult fännasin ma ka seda siis. Ma olin otsustanud, et panen oma hamstrile selle nime(nagu juhtuski) ja koerale oleksin siis pannud Tikerber Laurette Lundy ja Lauraks oleksin teda ikkagi kutsunud. Isegi kui ta oleks isane olnud. Nüüd on minu elus siis kaks Superlaurat, kellest ma kohe-kohe pean kahjuks lahkuma kuna lähen Viljandisse ja siis edasi Pärnusse. Ja siis jälle Viljandisse. Ma olen nii kurb :(

Laura

Ma arvan ikka veel, et mind on tervel maamunal kõige rohkem sõpradega õnnistatud! Kui kõikidest inimestest tehtaks pingerida, et keda on sõprade poolest kõige rohkem õnnistatud, siis mina oleksin tipus. Nagu täiesti kindlalt! Mul on lihtsalt nii meeletult ägedad sõbrad. Alustades Maalist(klass) ja lõpetades mingi Salemi liikmega. Kahjuks viimasel ajal olen üsna palju aega veetnud Viljandis ja selle läbi olen mõistnud seda, kui väga ma neid kogu aeg vajan. Mind on täiega õnnistatud Laura(tänane peategelane), Eliisa, Maali, Kadi, Kertu, Janeli, Marjo, Deelia, Laura(kaks), Rolandi, Kristeni, Maxi, Veiko jnega. Need on need põhilised. Ahjaa, Kaili ka. Ja kõige naljakam on see, et ma olen sellest aru saanud, kui suureks toeks ja kõigeks muuks nad mulle on, alles siis, kui ma Viljandis olin. Igatahes tahtsin ma jälle öelda, et mul on nii meeletult vinged sõbrad! Kõik nad on nii erinevad ka. Näiteks Laura. Tema on ju lihtsalt super. Siis kui mul olid täiega rasked ajad(kui mu ema Tallinnas oli), siis Laura kuulas alati mind ja andis häid nõuandeid(nagu talle omane). Ja loomulikult olen ma temaga juba päris mitmel korral panges einestamas käinud. Tema viiski mu sinna. Ole sa tänatud! Ja loomulikult ei tohi ka unustada McChickenit ja DrPepperit! Ning kohe kindlasti mitte ei unusta ma noortekaid, kus Lauraga on alati ääretult äge olnud. Temaga ongi see, et tema räägib kõige suvakamad teemad lõbusateks. Nagu Harli seal Salemi jaanitulel ütles: "Kas sa näed seda Meego tütart? No ma ütlen, et tal jutt lihtsalt kogu aeg jookseb. Tema on küll üks tüüpiline naisjutlustaja. " Ja see on täiega õige jutt. Mul pole eriti palju neid sõpru, kellega koos saab lihtsalt südamest naerda ja lollitada(Eliisa&Maali) ja kohe kindlasti kuulub ka Laura nende sekka. Loomulikult olen ma ka viimasel ajal suurema osa oma ajast naer nud tänu Roosedele(Kristen&Roland) Nad on ka lihtsalt üliägedad. Tagasi Laura juurde tulles võin ma veel öelda, et tal on meeletult suur süda ja suhtumine on ka tipp-topp pluss ta on täiega andekas. Ma saan iga päevaga üha enam aru, kui kallis ja hea inimene ta on ja kuna ma olen ta testimoniale juba liiga tihti täiendanud, siis tegin hoopis blogi ja avastasin, et kõik mu head mõtted on kadunud. Siit saan teha järelduse, et pean siiski vahel ta testimoniale täiendama. Ma loodan, et sellega tõestasin ära, et mind on tõesti sõpradega õnnistatud. Kui mul on selline sõbranna nagu Laura, siis on ju ilmselge, et ma olen selle pingerea tipus:)

Ma tean, et mul on ka oma ingel, kelle nimi on Eliisa :)

Tahtsin öelda ainult kahte asja. Need 2 kõige olulisemat asja. Kaks põhjust siis, miks ma tagasi olen. Esimene on see, et ma igatsesin kohutavalt oma sõpru ja teine on see, et ma ajasin oma vanaema hulluks, mille peale ta mu jalaga lihtsalt Tartusse lõi. Nii tore vanaema mul ongi. Ei, tegelikult tulin ma tagasi ainult sellel põhjusel, et mu vanaema läks Tallinna(onule külla) ja mu ema pidi kirsse Tartusse tooma ja mina loomulikult(kaval nagu ma olen) kasutasin juhust ja tulin kaasa. Muidugi lähen ma juba homme tagasi. Vähemalt nägin ma täna Eliisat. Kõigi aegade parim parim sõbranna! Okei, ma pean temast terve peatüki kirjutama. Nagu ta on tõesti vist ainus inimene, kes mõistab mind. Mitte, et ma oleks mingi emo, kes kannab kogu maailma muresid ja halab ja nutab, et keegi teda ei mõista onju. Ei, mitte seda, lihtsalt, ta mõistab kõike, mida ma räägin. Ka neid asju, mis ma ütlemata jätan. See on hullult oluline omadus. Lisaks sellele tunneb iga inimene ennast tema seltskonnas vabalt. See saab juhtuda ainult siis, kui inimene ei tee teisi maha ja arvab teistest hästi. Ja loomulikult on Eliisa kuldne süda lihtsalt armastust täis. Tegelikult ma ei oskagi elda, kas see on just kuldne, sest ma ei tea ju, mis värvi on armastus. Igatahes on ta süda armastuse värvi, sest see on seda täis. Kohe kindlasti naerab ta nii meeletult palju. Ja temaga on üldse nii lahe alati koos olla. Kunagi me lihtsalt kõndisime ja ei rääkinud praktiliselt midagi. Ja kordagi polnud piinlikku vaikust. Tegelikult on lihtsalt hea teada, et ta on alati olemas ja et mul on lihtsalt nii fantastiline sõbranna. Viljandis olles tundsin ma just temast kõige rohkem puudust. Temaga sab kõigest rääkida. Ja temast endast saab ainult ülivõrdes rääkida. Ja nagu mulle sellisest sõbrast veel vähe oleks. Loomulikult pole! Maali on ju ka! Tema on ka selline.....ma ei leia õiget sõna(äkki Eliisa teab). Noh, see sõna on hea sõna. Selles olen ma küll 100% kindel. Kuigi ma olen ju alati öelnud, et Maali on lahe. Tõesti on, ta on nagu täiega teistsugune ja temaga on alati hea koolis rääkida ja üldse igal pool. Ja ka Laura. Tema on ka nii äge. Temaga koos olles küll vaikust ei teki. Tegelikult oli see aeg seal Viljandis täiega mõttetu. Ainus asi, millega ma hakkama sain, oli vanaema hulluks ajamine. Ja ma mõistsin ka seda, kui väga ma igatsesin Eliisat ja Maalit ja Laurat (õnneks ma Laurat nägin Viljandis). Hea on ka üle pika aja jälle blogitada. Selle blogi puhul on hea seegi, et ma olen saanud selgeks selle, et mu parasiitsõna on "loomulikult". Ja ma tean, et siin on kuhjaga vigu, aga mul on tõesti suva. Keda huvitab, mõte on ju sama. Tegelt kui mul praegu pea ei valutaks, siis ma parandaks neid. Ja ma pole oma blogi ka nii pikalt täiendanud, sest mul pole lihtslt olnud võimalik internetti saada. Okei, nüüd sain ma vähemalt paar asja siia ära "salvestada". Nüüd tean, et need mõtted ei lähe kaduma. Ja ma tean ainult seda, et kui ma Viljandisse tagasi lähen, siis ma tõesti loen rohkem piiblit. Kuna kõik VIP-id on MSNist lahkunud, pean ka mina magama minema. Head ööd.

Täitsa pekkis, kui fantastilised sõbrad mul on. Ma ei väsi neist vist iialgi ära. Jumal on mind lihtsalt nii meeletult õnnistanud Laura ja Eliisaga. See võtab lihtsalt hinge kinni. Ma kujutan ette, et isegi kui ma mingil põhjusel ei saa Inglismaale vahetusõpilaseks ega ajakirjanikuks ja minust saab tulevikus üldse mingi täiesti mõttetu tüüp, siis nende kahe abil saan ma selest üle, sest nad on lihtsalt nii imelised. Ja Kadi on ka nii super positiivne ja temaga on alati hea rääkida. Tegelikult sain ma hiljuti ka aru, et Veiko on ka nii lahe lihtsalt. Ja Roland rebib ka ikka alati. Igatahes poleks ma neid nii hästi tundma õppinud,(mitte, et ma tunneks neid nii hästi)kui poleks olnud igasuguseid üritusi. Näiteks nagu filmiõhtu Harli juures. See oli ka ikka täiega äge. Kõige ägedam oli vist siis, kui Jakob läks Martinile rolleriga järgi ja mina, Kadi, Roland, Kristen, Marten, Laura ja Deelia jäime sinna. Me läksime Kadiga verandale, võtsime madratsi ja teki ja läksime rääkima. Loomulikult sadasid meile kaela Roland, Marten ja Kristen, kes hakkasid minust ja Kadist pannkooke tegema. Nende pannkook oli siis selline, et meie Kadiga olime täidiseks ja nad keerasid meid lihtsalt madratsi sisse rulli ja hüppaisd meil peal ja rullisid meid. See oli ikka kirjeldamatult naljakas. Pärast seda hakkasid nad nõudma, et me neile süüa teeks. Loomulikult kauplesime me neilt rääkimiseks 5 minutit välja. Loomulikult me ikkagi ei teinud neile süüa, sest Jakob ja Martin(Maide) tulid. Me hakkasime jälle mingit igavat filmi vaatama. See oli vist Silent Hill. Noh, tegelt oli see üsna hea, aga mitte eriti õudne. Naljakas oli see, et Deelia oli terve selle aja rates ja teades, et meie vaatame õudukat, ei julgenud ta üksi vetsu minna. Siis läksime me rolleriga sõitma(kui film läbi sai loomulikult). Me sõitsime Rolandiga tanklasse ja ostsime bensiini. Deeliale meeldis loomulikult kõige rohkem sõita. Ta sõitis isegi üksi. Ja pani matsu. Ja kuna enam me siis rolleriga ei sõitnud, käis ta terve õhtu pinda, et Jakob talle võtme annaks. Mingi aeg jäime me kõik teleka taha magama. Kadi verandale. Hommikul tulime me jalgsi koju. Meie Kadiga veel paljajalu ka. Ja terve aeg, kui me maanteel kõndisime, me hääletasime. Lõpuks korjas Kadi isa meid üles ja viis koju. Kadil on hullult nunnu koer, kelle haukumine meenutas inimene köha, kellel on hääl ära. Ja siis koju jõudes jäin ma kogemata magama kohe. See on lihtsalt selline müstika, et alati, kui ma mõtlen, et mul on nii imelised sõbrad, löödaks mulle justkui näkku naeratus, sest ma tunnen, kuidas see võtab lihtsalt hingest kinni. Mind on lihtsalt nii õnnistatud. Ma ei kujuta ettegi, kui masendav mu elu oleks Laura, Eliisa(nemad on põhilised) ja teiste sõpradeta. Ma tean ainult seda, et kui ma kunagi Jumalat näen, siis tänan teda ikka kogu südamest selliste imeliste sõprade eest. Aga nüüd lähen ma küll Viljandisse lõpuks.