Täitsa pekkis, kui fantastilised sõbrad mul on. Ma ei väsi neist vist iialgi ära. Jumal on mind lihtsalt nii meeletult õnnistanud Laura ja Eliisaga. See võtab lihtsalt hinge kinni. Ma kujutan ette, et isegi kui ma mingil põhjusel ei saa Inglismaale vahetusõpilaseks ega ajakirjanikuks ja minust saab tulevikus üldse mingi täiesti mõttetu tüüp, siis nende kahe abil saan ma selest üle, sest nad on lihtsalt nii imelised. Ja Kadi on ka nii super positiivne ja temaga on alati hea rääkida. Tegelikult sain ma hiljuti ka aru, et Veiko on ka nii lahe lihtsalt. Ja Roland rebib ka ikka alati. Igatahes poleks ma neid nii hästi tundma õppinud,(mitte, et ma tunneks neid nii hästi)kui poleks olnud igasuguseid üritusi. Näiteks nagu filmiõhtu Harli juures. See oli ka ikka täiega äge. Kõige ägedam oli vist siis, kui Jakob läks Martinile rolleriga järgi ja mina, Kadi, Roland, Kristen, Marten, Laura ja Deelia jäime sinna. Me läksime Kadiga verandale, võtsime madratsi ja teki ja läksime rääkima. Loomulikult sadasid meile kaela Roland, Marten ja Kristen, kes hakkasid minust ja Kadist pannkooke tegema. Nende pannkook oli siis selline, et meie Kadiga olime täidiseks ja nad keerasid meid lihtsalt madratsi sisse rulli ja hüppaisd meil peal ja rullisid meid. See oli ikka kirjeldamatult naljakas. Pärast seda hakkasid nad nõudma, et me neile süüa teeks. Loomulikult kauplesime me neilt rääkimiseks 5 minutit välja. Loomulikult me ikkagi ei teinud neile süüa, sest Jakob ja Martin(Maide) tulid. Me hakkasime jälle mingit igavat filmi vaatama. See oli vist Silent Hill. Noh, tegelt oli see üsna hea, aga mitte eriti õudne. Naljakas oli see, et Deelia oli terve selle aja rates ja teades, et meie vaatame õudukat, ei julgenud ta üksi vetsu minna. Siis läksime me rolleriga sõitma(kui film läbi sai loomulikult). Me sõitsime Rolandiga tanklasse ja ostsime bensiini. Deeliale meeldis loomulikult kõige rohkem sõita. Ta sõitis isegi üksi. Ja pani matsu. Ja kuna enam me siis rolleriga ei sõitnud, käis ta terve õhtu pinda, et Jakob talle võtme annaks. Mingi aeg jäime me kõik teleka taha magama. Kadi verandale. Hommikul tulime me jalgsi koju. Meie Kadiga veel paljajalu ka. Ja terve aeg, kui me maanteel kõndisime, me hääletasime. Lõpuks korjas Kadi isa meid üles ja viis koju. Kadil on hullult nunnu koer, kelle haukumine meenutas inimene köha, kellel on hääl ära. Ja siis koju jõudes jäin ma kogemata magama kohe. See on lihtsalt selline müstika, et alati, kui ma mõtlen, et mul on nii imelised sõbrad, löödaks mulle justkui näkku naeratus, sest ma tunnen, kuidas see võtab lihtsalt hingest kinni. Mind on lihtsalt nii õnnistatud. Ma ei kujuta ettegi, kui masendav mu elu oleks Laura, Eliisa(nemad on põhilised) ja teiste sõpradeta. Ma tean ainult seda, et kui ma kunagi Jumalat näen, siis tänan teda ikka kogu südamest selliste imeliste sõprade eest. Aga nüüd lähen ma küll Viljandisse lõpuks.