04.08.07

Okei, nüüd otsustasin pealkirjade asemele numbreid panna. Tuleb palju rohkem kasuks. Esiteks ei pea ma mingeid pealkirju mõtlema ja teiseks saan ma kunagi vaadata, kuidas need numbrid jooksevad. Igatahes olen ma terve tänase päeva kodus olnud. Kui ma Viljandist jõudsin, siis oli mu kindel plaan magama minna. Kohe kui olin toa koristamisega ühele poole saanud. Njah, toa sain alles seitsme ajal korda. Aga see on ainuüksi selle pärast, et ma tšättisin MSN-is teistega ja tegin toas suurpuhastust. Selle käigus sain ka palju Viljandi ja Tartu peale mõelda. Mõelda vaid, et ma olin seal nii kaua. Päris hullult tahan juba teisi näha. Viljandis olles sain ainult vanaemaga rääkida. Ma pole nii kaua näinud Maalit, Laurat, Eliisat, Kadit, Kertut, Janelit(eriti pikalt), Marjot, Kailit, Kerstit, Veikot, Kristenit, Jakobit, Rolandit, Harrit ja Maxi. Ja Valtsi ning Martinit pole ka mega kaua näinud. Okei, tegelt ma nägin neid umbes nädal aega tagasi(kõiki, v.a. Maalit, Janelit, Martinit ja Valtsi) Aga see tundub sellegi poolest palju pikem aeg olevat. Meenutab lausa igavikku. Ja Liisi pole ka nii kaua näinud. MSN-is vahel räägime, aga näinud pole küll nii kaua. Ja homme on ristimine. Kadi, Kertu, Sipsiku, Veiko, Kristeni ja Rolandi ristimine. Nii lahe! Millalgi tuleb minu oma ka. Jube! Kõhust võtab õõnde, kui ma sellele mõtlen. Aga noh, see on alles siis, kui Eliisa tagasi tuleb. Ta tuleb alles 27.08. Kahjuks. Sõpradest eemal olles hakkad neid väärtustama palju enam. Ma mäletan seda, et Kira ütles kunagi selle kohta, et kirikust eemal olles hakkad väärtustama elu väljaspool kirikut. Mul on vist vastupidi. Viljandis olles igatsesin ma täiega Salemit. Samuti nägin ma seal igat liiget(ma mõtlen neid, kellega ma suhtlen e. noori) eraldi ja erinevalt(või noh kujutasin ette või nii). Nagu mingid kontuurid oleksid välja kujunenud. Kohutav oleks, kui ma neid edaspidi üldse ei näeks. Sellest mõeldes tulid mulle Cätlyn ja Näncy meelde. Nemad mõlemad elavad ju nii kaugel ja ma näen neid nii harva. Ühte harvemini kui teist. Cätlyn elab Võrus ja Näncy üldse Soomes. Okei, Cätlynile otsustasin täna kirjutada. Ma olin juba pool lehte täis kirjutanud ja mõtlesin, et ei suuda enam. Nüüd räägin hoopis Lauraga. Temaga on nii hea üle pika aja jälle rääkida. Ja Rolandiga ka. Tema ajab alati naerma lihtsalt. Igas ühes neis on midagi, mida teistes pole. Viljandis olles tundsin, kuidas ma eemaldun kristlusest ning ma ei tundnud Püha Vaimu enda sees. Loomulikult oli Piiblit ka kohutavalt raske lugeda. Siis ma palvetasin. Ma palvetasin, et ma jääks usule kindlaks ja oskaksin väärtustada kõike, mis Jumal mulle kinkinud on. Ja naljakas on see, et mingil hetkel said mul mõtted otsa ja ma lihtsalt mõtlesin Tartu peale. Ja siis tulid mulle meelde Eliisaga veedetud kõige pöörasemad hetked, Lauraga räägitud kõige paremad jutud, Rolandi kõige paremad naljad, Kristeni kõige heatahtlikumad laused ja kõik teised Salemi noored. Loomulikult olen ma seda palju võimsamalt tundnud. Sellel hetkel oli see mulle arvatavasti meeldetuletus, et mul on tõelised sõbrad olemas. Neid tuleb lihtsalt osata hinnata siis, kui nad sul veel olemas on. Sõbrad on alati toeks. Seda tuleb osata lihtsalt hinnata. Selle kogemuse läbi mõistan, kui suur kingitus nad lihtsalt on.