Eliisa

Kuna ma lubasin endale(vähem kui teistele), et ma enam ei põe nii palju igasuguste tühiste asjade pärast ning ei vingu, aga kuna ma Eliisat niiiii väga igatsen, siis pean ma vähemalt blogisse kirjutama tema kohta. Parim sõbranna ju ikkagi. Ja just praegu on ta ära. Nagu just P.R.A.E.G.U. Ja tagasi tuleb ta alles 27ndal. Oot, palju mul nüüd aega ongi? 18 päeva?! Ma ei näe teda veel 18 päeva! Misasja?! Appiii! Nüüd on mul küll põhjust emoks hakata. Okei, okei. Mul oleks temaga nii väga vaja rääkida. Ja praegu teda pole. Nagu mõlemad inimesed, keda ma usaldan(kes tõesti ei räägi edasi) on ära. Jube! Eliisat tahaks küll kohutavalt näha või vähemalt rääkida temaga. AGA mul on ju SIM-kaart kadunud ja Eliisal on telefon väljas. Okei, no põhimõtteliselt saab ka kirjutada, aga ta pidi ise mulle esimesena kirjutama(sest ta ei osanud mulle seda aadressi öelda), aga arvatavasti kirjutab ta Viljandisse. Ja ma ei tea millal. Seega jääb üle ainult vinguda. Okei, parem otsin oma SIM-kaardi üles ja helistan siis Maalile. Jah, seda ma homme teengi! Uskumatu. Ma pole Eliisat näinud ma ei teagi kui kaua ja ma tunnen juba, et kõik on paigast ära. Ma ei jõua enam ära oodata, millal ta tagasi tuleb. Selle aja jooksul olen ma küll täiega mõistnud seda, kui tõeline sõbranna ta on. Ma pole vist veel ühtegi teist oma sõbrannat nii kohutavalt igatsenud. Eliisa, tule juba tagasi! Ja sorri, et ma emotsen!