Risttee

Algatuseks tahan öelda, et kohutav on see, kui inimesed valetavad. Lihtsalt vastik on inimestes pettuda ja ainult selle pärast et nad otsustavad, et ei räägi tõtt. Ja ei mõtle selle läbi ka teistele. Õudne. Ja esmaspäeval on juba kooooool. Ilma Maali-Liina Kullata ja ilma Liisi Toropita ja ilma Kärt Torita ja ilma...hmm...neid on liiga palju. Ma ei hakka loendama neid. Praeguse seisuga ma küll kooli ei oota, kuigi lugedes oma ühte viimastest postitustest, leidsin, et sinna olin ma kirjutanud just seda, kui väga ma kooli ootan. See pidi olema sellest, et päike oli mulle pähe hakanud ning ma ei mõelnud sellele, et Maalit pole tulevasest aastast enam minu klassis. Samas hea, et ma sellele ei mõelnud, sest siis oleksin ma terve suve selle pärast põdenud. Ma arvan, et Jumal korraldas selle nii, et ma ei peaks kooli pärast põdema. Muidu poleks ma isegi suve suutnud nautida ning kooli alguseks oleks ma jällegi sama väsinud olnud. See selleks. Igatahes viimasel ajal olen kogunud seda, et ma ei tunne enam Jumala ligiolu. See on olnud juba pikemat aega nii. Ma ise arvasin, et see on Salemist. Mõnikord tunnen lihtsalt, et ei suuda sinna minna ja olen õnnelik, kui saan Salemi üritustele hilineda(haiglane jah). Selle pärast lähengi homme Ristteele. Ehk polegi Salemi kogudus minu jaoks. Vähemalt praegu. Ma tean, et see aeg läheb mööda, aga praegu tunnen täiega, et Salem pole minu jaoks enam see, mis vanasti. Ja uuel noorteka hooajal pean ma blogisid hakkama tegema. Oh õudust. Okei, iseenesest on see lahe, aga mitte praegu. Ma ei oska sellest ka kellegagi rääkida. Õnneks Laura soovitas mul täna lugeda "Eesmärgist juhitud elu" 14ndat peatükki(tänks). See tõesti aitas. Ma usun, et see mõjus mulle nii hästi just selle pärast, et ma pole viimasel ajal lihtsalt suutnud Piiblit lugeda ja samas tundnud selle pärast ka süümekaid. Kuna ma täna lugesin seda, hakkas mul parem. Ja ma tundsin jälle, et Piibel on siiski mu sõber. Nii mõnus. See peatükk ise oli ka meeletult julgustav. Hea oli jälle lugeda Jumala kohta. Kuna meil ka osadust pole absoluutselt olnud, siis oli see tõesti vajalik. Kindlasti mõjus kõigile ka halvasti Maali Inglismaale minek. Mina tunnen temast küll kohutavalt puudust. Selle pärast otsustasimegi Eliisaga Maalile paki saata ja talle ka kirjutada. See pakk peaks küll talle rõõmu tegema. Me oleme Eliisaga sellesse pakki nii palju aega ja vaeva investeerinud. Aga super oli seda siiski teha. Kahjuks pole see veel päris valmis. Kiri on kirjutamata ja veel mõned asjad poolikud. Aga küll me need valmis saame. Otsustasime Lauraga ka Harrile öelda seda, kui oluline ta Salemis on ja kui palju me teda igatseme ja kui palju ta Salemi noortele andnud on. Tal peaks samuti olema hea meel seda teada. Mõnikord tuleb lihtsalt inimestele meelde tuletada, mida nad tähendavad. Päris hea oli lõpuks jälle üle mõne aja blogitada. Tänks, Laura selle tänase vestluse eest. Kuna mul pea valutab, siis lähen vast magama :)