Nii. Täna oli lihtsalt fantastiline päev! Alguses sain kokku ühe väga toreda poisiga-Tanel. Väga imeline inimene lihtsalt. Alguses käisime me mäkis ja ajasime näost jäätisekokteili sisse. Siis pärast seda käisime me rannas lihtsalt(Emajõe ääres) ja kõndisime paljajalu vees. Ja samal ajal loojus päike. Super lihtsalt. Ja siis me jalutasime ikka veel, kuigi mitte vees enam. Temaga on lihtsalt alati nii hea rääkida. Ta on hooliv, heatahtlik, ei targuta, on tark ja samas kohati ka rumal(rumal on ta siis, kui mina olen tark), käitub teiste heaolu huvides, on kena, vaimukas, sümpaatne, armastav ja kõike muud, mis peab ühel ideaalsel poisil olema. Ja loomulikult olid meil sarnased huvid ja põhimõtted. Pärast seda läksime me kaarsillale ja lihtsalt istusime ja rääkisime seal. Temaga on hea see, et jutt ei saa lihtsalt otsa. Ja siis hakkas mul külm ja ta andis mulle oma jaki. Ja siis me jalutasime veel vanalinnas. Lihtsalt niisama. Ja siis vaatasime, et kell on väga palju. Ja otsustasime, et läheme koju. Kutsusin siis ema Kaubamaja ette järgi ja läksin koju. Temagi tegi sama. Lihtsalt hea on seda meenutada.

Nali. Ennast ma küll nii ette ei kujutaks. Tegelikult ärkasin ma suht hilja. Mingi 10 vist. Tegelt Ly ärkas veel hiljem. Nagu alati. Ja siis läksin arvuti taha. Loogiline ju. Ja siis kuna ma pühapäeval oma koti koos pangakaardi ja kõige muuga Salemisse jätsin, siis pidin ma sellele järgi minema. Ja loomulikult oli Salemis ka Max(boss) ja andis mulle head nõu(Max ju). Ja pärast seda läksin Eliisaga linna. Niisama käisime kaupsis ja söömas(kus mingi väike poiss meile psühhoterrorit tegi) ja siis läksime pärast seda Salemisse(jälle). Teisipäev ju! Ja siis lällasime Maxiga. Ta jälle kiusas meid. Ja siis ta tegi mulle selgeks minu ülesande kodugrupis. Ja sundis mind selleks ülesandeks lausa. Nii lahe.(Minu ülesanne oli see, et ma pidin kodugrupile sissejuhatuse tegema) Ja siis ma lollitasin Eliisaga seal veel niisama. Teisipäevad on lihtsalt parimad(kuigi Laurat polnud). See teisipäev polnudki, sest Laurat polnud. Ja teda pole juba nii pikka aega kodugruppides olnud. Kahes vist. Jap, kahes. Aga varsti tuleb ta tagasi. Juhuu! Ja siis Max tegi meid tibi häälega järgi. Kuigi see ta enda tavalisest häälest eriti ei erinenud. Tegelt erines küll. Ta on nii lahe ikka. Parim noortepastor üldse. Ja siis algaski kodugrupp. Nii vähe inimesi oli ikka. Suve süü. Tegelt Harri süü, sest ta ütles Oliverile ja Emilyle, et kodugruppi pole. Ei, tegelt talle endale öeldi ka, et kodugruppi pole. Kodugrupis pidid kõik mingist kirjakohast ettekande tegema. See oli ka suht õpetlik ja lahe. Pärast kodugruppi chillisime me Eliisaga kirikus lihtsalt ja rääkisime suures saalis pikalt. Usust ja Laurast(tagasitulek) ja lõpetamisest ja noh. Kõigest. Ja siis oli kell juba megapalju. Ja Eliisa hakkas bussi peatusesse minema. Kahju oli, et ta ära läks. Ja siis ma rääkisin jälle Maxi ja Kertu ja Kadi ja Kailiga ja mõne aja pärast hakkasime koju tulema. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas Kadi ja Kertu mitte millegi üle ei põe. Tahaks ka selline olla. Ja nüüd jõudsingi koju ja Laura on ka MSNis. Ja nüüd lähen magama. Tegelt oli tänane väga lahe. Ja ma olen ikka veel nii õnnelik, et mul on sellised fantastilised sõbrad. Ahjaa, ja ma mõtlesin veel terve tänase päeva ajakirjandusest. Aga ma olen ikkagi nii õnnelik, et mul on selline elu ja sellised sõbrad ja et mul on sellised võimalused ja et ma olen kristlane. Aitäh, Jumal.

Täna käisin Tallinnas. Ja mind saatis seal isegi edu(Tänu Kristile, kes mulle giidi mängis). Kleite oli igal pool. Okei, igastahes ema viis mu hommikul bussi peale. Jõudsin väga napilt. Jama on ainult see, et ma unustasin oma koti koos kõigega(ka õpilaspiletiga)pühapäeval Salemisse. Ja õpilaspiletit läheb ju ALATI vaja(tähenärijatel hea võimalus kinni hakata). Noh, bussisõit venis hullemini kui tärklist täis topitud tarretis(kuigi sellele ei lisata tärklist). Seda küll korrata ei tahaks. Ja lisaks sellele, et ma nii meeletult unine olin, sadas Tallinnas ka vihma ja mul olid lühikesed püksid.No kes võib nii loll olla, et Tallinnasse lühikeste pükstega minna, kui vihma sajab?!Mina loomulikult. Okei, see selleks, ema soovitas mul sukapüksid osta, sest siis on soojem. Loomulikult ei hakanud ma sukapükstega jamama. Mul oli valida kahe keidi vahel. Üks oli beež, korsetiga ülevalt ja alt puffis ja teine oli must ja langev(ma valisin selle, sest Kristi ütles beeži kohta, et seal on piprakaunad peal).Must oli lihtsalt ilusam tegelikult. Ja pärast seda suundusin loomulikult bussijaama poole, et koju tagasi sõita. Tartusse jõudes läksin linna, sest Ly ja Näncy(ma ei tea siiani, kuidas ta nime kirjutatakse) tulid mulle bussijaama vastu. Aga loomulikult tahtsin mina koju minna, oma uut kleiti proovima. Siin ma siis lõpuks olengi ja kirjutan seda blogi jälle. Nõme on loomulikult see, et mul pole millestki kirjutada. Okei, varsti peaks magama ka minema. Seda ka, et ma väga igatsen oma sõpru, keda ma nii kaua näinud pole. Eliisaga saan õnneks homme kokku ja kodugruppi ma ka minna ei saa. Kahjuks.

Ärkasin 10.24 ja seega oli mul 36 minutit Jumalatenistuseni aega. Mulle meenus ka see, et ma pidin täna Kadi palvel laulusõnu panema. Okei, nüüd oli küll paanikaks põhjust. Ma helistasin ruttu Kailile, et talt teenet paluda(laulusõnad). Vastuseks sain, et tema pidigi neid panema. Huuh, see oli küll kergendus. Kuid mul oli ikkagi umbes pool tundi kirikusse jõudmiseks aega. Õnneks on mul nii imelised vanemad, kes viivad mu alati kirikusse hilinemise ohu korral(tihtipeal süüdistab mind ema terve tee selles, et ma rikun ta pühapäeva hommikud ära). Kuid siiski toovad nad mu alati õigeks ajaks kohale. Kuigi selle kohutava soenguga ei julgenud ma küll kirikusse siseneda. Sellisega ei läheks ma isegi mitte lomaaega(kuigi ma sellega loomadele üsna sarnane olin). Ma pole enam ammu selline kahupea olnud. Vähemalt on Maxi soengud hullemad. Max kommenteeris seda kaks korda. Tema sõnul oli see lahe. Küllap tegi ta seda, et ma ei põeks või oli kade. Jumalateenistus oli ka võrdlemisi igav(Laurat ja Eliisat polnud ju). Kuidagi suutsin ma selle ära kannatada. Ja enne Jumalateenistust mässasime Marjoga kirikus ringi ja otsisime teed, kuidas suurde saali pääseda, (Maxi ruumist) sest teenistus oli juba alanud. Lõpuks saime võtmetega välja(Maxi võtmetega) ja läksime uuesti suurde saali. Kui me Maxile võtmed andsime, vahtis ta meid kui paaviane, kes olid ta võtmed pihta pannud. Seda me ka paraku olime. Pärast teenistust olime Maxi ruumis, kus ma neid oma järjekordsete küsimustega hulluks ajasin(nagu mul kombeks on). Minu küsimused tiirlesid loomulikuls karjääri ümber. Janeli, Max, Kaili ja Sipsik nõustusid sellega, et ma sobiksin ajakirjanikuks(Loomulikult võisid nad seda öelda, et ma vait jääksin.Aga ma ei jäänud). Janeli kujutas mu elu (mittekristlasena) ette sellisena, et ma olen mingi töönarkomaan, kellel praktiliselt puudub eraelu. Loomulikult olen ma edukas(daa) ja mu abikaasa on mu tallalakkuja ja lapsi mul pole, sest ma ei taha neid. Päris masendav elu, kui nii võtta. Enam ei viitsinud ma nendega rääkida ja kutsusin ema järgi. Käisin emaga eedenis ja ostsin omale 3 pakki stimoroli nätsupakki, mis said otsa kiiremini, kui miiniväli õhku lendab. Nüüd on õige aeg MSNi minna(Ma olen kodus nüüd juba) Okei, MSNis olen ma ka juba üsna pikka aega olnud ja Laurat ega Eliisat ei paista kusagilt veel. Okei, Lõpuks tuli Laura ja siis Eliisa. Nüüd on kõik korras. Õigemini, nüüd saab väga kallite inimestega rääkida. Ja loomulikult on Liisiga ka hea rääkida. Jumal on mind lihtsalt sõpradega nii suurel määral õnnistanud. Mingi hetk tahtsin rattaga sõitma mina, aga kuna ilm oli nii kehv, siis loobusin sellest mõttest. Ja lugesin ühe tüübi blogi, mis on lihtsalt nii geniaalne. Seda blogi lugedes hakkan ma alati kahtlema, et ma ajakirjanikuks sobin. Kuid ma proovin ikkagi. See on põhiline ikkagi ju. Okei, kuna tänane on jälle sama mõttetu olnud kui eilnegi ja üleeilne ja terve see eelnev nädal, siis on vist mõtekam magama minna. Ahjaa. Ma sain täna veel teada, et Laura jäi laevast maha ja ta ei tulegi homme tagasi. Enam hullemaks minna ei saa. Tegelt saab, sest ta tuleb alles neljapäeval tagasi. Okei, ma lohutan ennast siis sellega, et Eliisa on tagasi ja kui Laurat näen, on meil palju rääkida. Ja Mart õpetas mulle, et alati tuleb olla postiivne ning Liis aitab alati nii, kuis saab.

Viimane nädal on lihtsalt nii mõttetu olnud. Üks inimene, kes mulle alati nõu annab ja toetab ja on lihtsalt oma olemise poolest nii super on Rootsis. See on lihtsalt uskumatu, kuidas see mu elu muuta võib. Ja teine, kellega saab alati kogu südamest naerda ja joosta ja lollitada on maal ja kolmas elab liiga kaugel, et tihti näha. Sõprus on elu üks olulisematest komponentidest. See on täielik müstika, kui palju võivad sõbrad juurde anda. Nende puudumine lööb elu(ja terve nädala)tasakaalust välja(seda tõestas Laura).Selle sain ma täna selgeks ja rohkem pole mul lisada midagi :)

ist Täna on 15.06 ning mul olid täna viimased eksamid. Hommikul ärkasin üles kell 7 ja tunne oli küll selline, et eksamitele ma ei jõua. Enne eksameid käisin ma loomulikult oma matemaatika õpetaja juures, kellega rääkimise võimalust pidin ma siiski 13 minutit ootama(ta seletas ühele lapsevanemale, miks ta oli tolle lapsele kahe pannud) ja pärast seda, kui lõpuks sain talle öelda, et tulin õpikut tagastama, sain ma peapesu selle eest, et ma ei olenud eriti konsultatsioonides käinud. Ta lubas mulle, et tegeleb minuga pärast seda, kui on suvetöölistele tööd kätte jaganud. Selle peale teatasin, et pean eksamile minema ning õnneks lubas ta mul raamatu lihtsalt laua peale jätta, mille tõttu pääsesin suuremast moraali loengust. Pärast seda jooksin kohe inglise keele klassi ja hakkasin eksamit tegema. Kuulamis-ja lugemisülesanded olid küll äärmiselt nõmedad. Lugemisülesanded olid nii pikad, et neisse polnud küll erilist tahtmist süveneda. Grammatika osa oli märka lihtsam. Loomulikult ei puudunud ka sellest eksamist kiri sõbrale ning postkaart sugulasele, milles pidin talle eksamiteks edu soovima(kuigi mul endal seda vaja oleks olnud). Eksamiks oli ette nähtud 110 minutit. Eksami lõppedes läksin ma Maaliga õue(Jumal on mulle kinkinud 3 kõige erilisemat sõpra üldse:Maali, Laura, Eliisa).Maaliga võib lõputult teemasid analüüsida ja nende üle arutada. Selle pärast ei hakka temaga kunagi igav. Igat teemat oskab ta alati kommenteerida. Kuna väljas küllm hakkas, siis läksime tagasi koolimajja. Minu suuline eksam algas 13.30 ja tema oma 14.00, siis oli meil selleks üsna palju aega ja me jagasime lihtsalt teistega eksamite muljeid. Meiega liitus ka Evelin, kes viibis meie seltskonnas üsna pikka aega. Me rääkisime ka teistest eksamitest ja seejärel paljud lahkusid. Ma olin täiesti rahulik ajani, mil mõistsin, et minu eksamini on 27 minutit aega. Siis hakkasin ma põdema ja nakatasin ka teisi. Ajaks, mil ma inglise kelle korrusele jõudsin, oli klassi ees juba grupp inimesi, kes pommitasid klassist väljujaid erinevate küsimustega. Minu korra saabudes läksin klassi ja tutvustasin ennast. Mõlemad õpetajad olid väga sõbralikud ja naeratasid leebelt. Ma pidin valima kirjeldamiseks pildi. Minu pildil oli põld, kus vanaisa ja tema lapselaps külvasid seemneid(mitte kartuleid nagu Roland väidab). Selle pildi kohta oli üsna palju jutustada. Pildi jutustamisele järgnes ka intervjuu ja rollimäng. Need mulle nii meeltmööda, kui pildi kirjeldamine, polnud. Klassist lahkudes langesin ka mina pommitajate ohvriks. Pärast eksameid suundusin ma Kairiga koju. Enne seda põrkasin kokku ka Lyga ja seletasin talle, mida eksam endast kujutab. Ja loomulikult ei puudunud meie seltskonnast ka Kevin, kes oma totakate kommentaaridega vahele segas. Kell oli juba 14.03, kui koju jõudsin. Mõne aja pärast helistasin ka Maalile, et teada, kuidas tal läks. Hiilgavalt loomulikult nagu alati. Maali on Maali. Nüüd sain ma rahulikult mõelda sellele, et mul on kõik eksamid läbi ja enam ei pea ma põdema. Kuigi siis meenus mulle mu lõpukleit, mida ma siiani polnud leidnud. Ma ei osanud kodus midagi teha(Laura on ju kahjuks Rootsis ja temaga ei saanudki chillida). Otsustasin siis aega veeta MSNis ja orkutis. MSNis tšättisin ma põhiliselt Maxiga, kes palus mul ka orkutisse tema kohta uus testimonial kirjutada. Otsustasin seda teha hiljem. Tol hetkel tahtsin ma lugeda raamatut, millest loomulikult midagi välja ei tulnud. Kui ma uuesti MSNi läksin, oli seal Laura(juhuu). Temaga on ka alati midagi head rääkida. Siis tuli koju mu ema, kellega ma otsustasin poodi minna. Alati, kui ma temaga poes käin, kujuneb sellest välja omamoodi seiklus. Seekord seisnes probleem selles, et kell oli juba nii palju ja vähem, kui kümme minutit oli poe sulgemiseni aega. Seega avaldas ema mulle survet, et ma kiirustaksin, aga kõik teavad ju, et kiirustades ei saa poes käia. Seega pooled asjad jäid ostmata ja ta pidi lõpuks ise konsumis käima. Lisaks sellel laulis ta ka terve tee tagasi "Mika-Grace Kelly" lugu. Ja see oli lihtsalt kohutav. Ta oli ise mingid uued sõnad sinna juurde mõelnud ja laulis siis viisist ka mööda. Tegelikult oskab ta paremini laulda, kui ta tahab. Vähemalt varem oskas, aga see oli enne seda, kui ta pidi mind ja Lyd pidevalt tülitsemisest lahutama. Ehk sinna ta oma hääle kaotaski. Nüüd jõudsin ma jälle koju ja tunnen, kuidas peavalu ennast nüüd erilisest tunda annab, kuigi ma enne poodi minekut rohtu võtsin. Nüüd ongi kell juba piisavalt palju, et hakata ennast maga minekuks valmis sättima. Enne minekut pean ma aga blogi ja Maxile testimoniali kirjutama. Õnneks on MSNis ka toredad inimesed, kellega alati vestelda saab. Minu eksamid on ka lõpuks läbi ja mind lohutab ainult mõte sellest, et praegustel kaheksandikel on see kõik veel ees. Küll on hea, et minul see kõik läbi on. Enam pole mul midagi sellele blogile eriti lisada. Kuigi ma tean, et homme on :)