Ärkasin 10.24 ja seega oli mul 36 minutit Jumalatenistuseni aega. Mulle meenus ka see, et ma pidin täna Kadi palvel laulusõnu panema. Okei, nüüd oli küll paanikaks põhjust. Ma helistasin ruttu Kailile, et talt teenet paluda(laulusõnad). Vastuseks sain, et tema pidigi neid panema. Huuh, see oli küll kergendus. Kuid mul oli ikkagi umbes pool tundi kirikusse jõudmiseks aega. Õnneks on mul nii imelised vanemad, kes viivad mu alati kirikusse hilinemise ohu korral(tihtipeal süüdistab mind ema terve tee selles, et ma rikun ta pühapäeva hommikud ära). Kuid siiski toovad nad mu alati õigeks ajaks kohale. Kuigi selle kohutava soenguga ei julgenud ma küll kirikusse siseneda. Sellisega ei läheks ma isegi mitte lomaaega(kuigi ma sellega loomadele üsna sarnane olin). Ma pole enam ammu selline kahupea olnud. Vähemalt on Maxi soengud hullemad. Max kommenteeris seda kaks korda. Tema sõnul oli see lahe. Küllap tegi ta seda, et ma ei põeks või oli kade. Jumalateenistus oli ka võrdlemisi igav(Laurat ja Eliisat polnud ju). Kuidagi suutsin ma selle ära kannatada. Ja enne Jumalateenistust mässasime Marjoga kirikus ringi ja otsisime teed, kuidas suurde saali pääseda, (Maxi ruumist) sest teenistus oli juba alanud. Lõpuks saime võtmetega välja(Maxi võtmetega) ja läksime uuesti suurde saali. Kui me Maxile võtmed andsime, vahtis ta meid kui paaviane, kes olid ta võtmed pihta pannud. Seda me ka paraku olime. Pärast teenistust olime Maxi ruumis, kus ma neid oma järjekordsete küsimustega hulluks ajasin(nagu mul kombeks on). Minu küsimused tiirlesid loomulikuls karjääri ümber. Janeli, Max, Kaili ja Sipsik nõustusid sellega, et ma sobiksin ajakirjanikuks(Loomulikult võisid nad seda öelda, et ma vait jääksin.Aga ma ei jäänud). Janeli kujutas mu elu (mittekristlasena) ette sellisena, et ma olen mingi töönarkomaan, kellel praktiliselt puudub eraelu. Loomulikult olen ma edukas(daa) ja mu abikaasa on mu tallalakkuja ja lapsi mul pole, sest ma ei taha neid. Päris masendav elu, kui nii võtta. Enam ei viitsinud ma nendega rääkida ja kutsusin ema järgi. Käisin emaga eedenis ja ostsin omale 3 pakki stimoroli nätsupakki, mis said otsa kiiremini, kui miiniväli õhku lendab. Nüüd on õige aeg MSNi minna(Ma olen kodus nüüd juba) Okei, MSNis olen ma ka juba üsna pikka aega olnud ja Laurat ega Eliisat ei paista kusagilt veel. Okei, Lõpuks tuli Laura ja siis Eliisa. Nüüd on kõik korras. Õigemini, nüüd saab väga kallite inimestega rääkida. Ja loomulikult on Liisiga ka hea rääkida. Jumal on mind lihtsalt sõpradega nii suurel määral õnnistanud. Mingi hetk tahtsin rattaga sõitma mina, aga kuna ilm oli nii kehv, siis loobusin sellest mõttest. Ja lugesin ühe tüübi blogi, mis on lihtsalt nii geniaalne. Seda blogi lugedes hakkan ma alati kahtlema, et ma ajakirjanikuks sobin. Kuid ma proovin ikkagi. See on põhiline ikkagi ju. Okei, kuna tänane on jälle sama mõttetu olnud kui eilnegi ja üleeilne ja terve see eelnev nädal, siis on vist mõtekam magama minna. Ahjaa. Ma sain täna veel teada, et Laura jäi laevast maha ja ta ei tulegi homme tagasi. Enam hullemaks minna ei saa. Tegelt saab, sest ta tuleb alles neljapäeval tagasi. Okei, ma lohutan ennast siis sellega, et Eliisa on tagasi ja kui Laurat näen, on meil palju rääkida. Ja Mart õpetas mulle, et alati tuleb olla postiivne ning Liis aitab alati nii, kuis saab.