ist Täna on 15.06 ning mul olid täna viimased eksamid. Hommikul ärkasin üles kell 7 ja tunne oli küll selline, et eksamitele ma ei jõua. Enne eksameid käisin ma loomulikult oma matemaatika õpetaja juures, kellega rääkimise võimalust pidin ma siiski 13 minutit ootama(ta seletas ühele lapsevanemale, miks ta oli tolle lapsele kahe pannud) ja pärast seda, kui lõpuks sain talle öelda, et tulin õpikut tagastama, sain ma peapesu selle eest, et ma ei olenud eriti konsultatsioonides käinud. Ta lubas mulle, et tegeleb minuga pärast seda, kui on suvetöölistele tööd kätte jaganud. Selle peale teatasin, et pean eksamile minema ning õnneks lubas ta mul raamatu lihtsalt laua peale jätta, mille tõttu pääsesin suuremast moraali loengust. Pärast seda jooksin kohe inglise keele klassi ja hakkasin eksamit tegema. Kuulamis-ja lugemisülesanded olid küll äärmiselt nõmedad. Lugemisülesanded olid nii pikad, et neisse polnud küll erilist tahtmist süveneda. Grammatika osa oli märka lihtsam. Loomulikult ei puudunud ka sellest eksamist kiri sõbrale ning postkaart sugulasele, milles pidin talle eksamiteks edu soovima(kuigi mul endal seda vaja oleks olnud). Eksamiks oli ette nähtud 110 minutit. Eksami lõppedes läksin ma Maaliga õue(Jumal on mulle kinkinud 3 kõige erilisemat sõpra üldse:Maali, Laura, Eliisa).Maaliga võib lõputult teemasid analüüsida ja nende üle arutada. Selle pärast ei hakka temaga kunagi igav. Igat teemat oskab ta alati kommenteerida. Kuna väljas küllm hakkas, siis läksime tagasi koolimajja. Minu suuline eksam algas 13.30 ja tema oma 14.00, siis oli meil selleks üsna palju aega ja me jagasime lihtsalt teistega eksamite muljeid. Meiega liitus ka Evelin, kes viibis meie seltskonnas üsna pikka aega. Me rääkisime ka teistest eksamitest ja seejärel paljud lahkusid. Ma olin täiesti rahulik ajani, mil mõistsin, et minu eksamini on 27 minutit aega. Siis hakkasin ma põdema ja nakatasin ka teisi. Ajaks, mil ma inglise kelle korrusele jõudsin, oli klassi ees juba grupp inimesi, kes pommitasid klassist väljujaid erinevate küsimustega. Minu korra saabudes läksin klassi ja tutvustasin ennast. Mõlemad õpetajad olid väga sõbralikud ja naeratasid leebelt. Ma pidin valima kirjeldamiseks pildi. Minu pildil oli põld, kus vanaisa ja tema lapselaps külvasid seemneid(mitte kartuleid nagu Roland väidab). Selle pildi kohta oli üsna palju jutustada. Pildi jutustamisele järgnes ka intervjuu ja rollimäng. Need mulle nii meeltmööda, kui pildi kirjeldamine, polnud. Klassist lahkudes langesin ka mina pommitajate ohvriks. Pärast eksameid suundusin ma Kairiga koju. Enne seda põrkasin kokku ka Lyga ja seletasin talle, mida eksam endast kujutab. Ja loomulikult ei puudunud meie seltskonnast ka Kevin, kes oma totakate kommentaaridega vahele segas. Kell oli juba 14.03, kui koju jõudsin. Mõne aja pärast helistasin ka Maalile, et teada, kuidas tal läks. Hiilgavalt loomulikult nagu alati. Maali on Maali. Nüüd sain ma rahulikult mõelda sellele, et mul on kõik eksamid läbi ja enam ei pea ma põdema. Kuigi siis meenus mulle mu lõpukleit, mida ma siiani polnud leidnud. Ma ei osanud kodus midagi teha(Laura on ju kahjuks Rootsis ja temaga ei saanudki chillida). Otsustasin siis aega veeta MSNis ja orkutis. MSNis tšättisin ma põhiliselt Maxiga, kes palus mul ka orkutisse tema kohta uus testimonial kirjutada. Otsustasin seda teha hiljem. Tol hetkel tahtsin ma lugeda raamatut, millest loomulikult midagi välja ei tulnud. Kui ma uuesti MSNi läksin, oli seal Laura(juhuu). Temaga on ka alati midagi head rääkida. Siis tuli koju mu ema, kellega ma otsustasin poodi minna. Alati, kui ma temaga poes käin, kujuneb sellest välja omamoodi seiklus. Seekord seisnes probleem selles, et kell oli juba nii palju ja vähem, kui kümme minutit oli poe sulgemiseni aega. Seega avaldas ema mulle survet, et ma kiirustaksin, aga kõik teavad ju, et kiirustades ei saa poes käia. Seega pooled asjad jäid ostmata ja ta pidi lõpuks ise konsumis käima. Lisaks sellel laulis ta ka terve tee tagasi "Mika-Grace Kelly" lugu. Ja see oli lihtsalt kohutav. Ta oli ise mingid uued sõnad sinna juurde mõelnud ja laulis siis viisist ka mööda. Tegelikult oskab ta paremini laulda, kui ta tahab. Vähemalt varem oskas, aga see oli enne seda, kui ta pidi mind ja Lyd pidevalt tülitsemisest lahutama. Ehk sinna ta oma hääle kaotaski. Nüüd jõudsin ma jälle koju ja tunnen, kuidas peavalu ennast nüüd erilisest tunda annab, kuigi ma enne poodi minekut rohtu võtsin. Nüüd ongi kell juba piisavalt palju, et hakata ennast maga minekuks valmis sättima. Enne minekut pean ma aga blogi ja Maxile testimoniali kirjutama. Õnneks on MSNis ka toredad inimesed, kellega alati vestelda saab. Minu eksamid on ka lõpuks läbi ja mind lohutab ainult mõte sellest, et praegustel kaheksandikel on see kõik veel ees. Küll on hea, et minul see kõik läbi on. Enam pole mul midagi sellele blogile eriti lisada. Kuigi ma tean, et homme on :)