Ma ei oskagi enam millestki kirjutada. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma saan varsti vanaema juurde minna :)

Saabusin üsna hiljuti laagrist. Tegelikult kui aus olla, siis kohe pärast laagrit magasin ma natuke ja siis hakkasin blogi kirjutama. Mina jäin laagriga väga rahule. Eriti maastikumängu ja ülistusõhtuga. Loomulikult oli meie väikegrupp ka lihtsalt super. Väga lahe on see, et väikegrupi abil õppisin ma selle liikmeid palju rohkem tundma. Ja maastikumängul sain ma aru, kui lahe on Roland. Tõsiselt lahe nagu. Terve tee, kui me pidime jooksma, ta ainult rebis ja viskas kilde. Kohutavalt naljakas ja raske oli joosta. Laagri käigus sain ma ka aru, kui äge inimene on Kadi. Lihtsalt uskumatu, kui super inimene. Meeletult lahe oli temaga kolmapäeval Käärikule ja tagasi joosta. Ja igal inimesel oli ka oma ingel. Minu ingel oli lihtsalt super. Loomulikult tänu ülistusõhtule sai ka Maali pääste osaliseks, mis on lihtsalt fantastiline. Kuna ma Jakobiga ei suutnud lihtsalt suhelda ja arvasin, et ta on minu peale solvunud, siis ülistusõhtul rääkisime me sellest. Selle läbi tõusis ta feim minu silmis. Nüüd pean ma teda heatahtlikumaks inimeseks kuigi suhelda ma temaga ikka ei suuda. Me pidime tegelikult ka Lauraga 2 tundi öösel minu karjäärist ja kõigest muust rääkima. Kahjuks ei saa me enam nii hästi läbi. Vähemalt mulle tundub nii. Aga õnneks on veel aega seda parandada. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, kui väga on mul sõpradega vedanud ja kui rahule ma jäin Salemi laagriga.

Jee, mind ähvardati täna ära tappa. Loomulikult see isik, kes seda tegi, oli mingi 8-aastane poiss. Väike tatikas, kes mulle alati näkku või riietele ilastab, kui ma temast möödun. Tagatipuks hakkas ta mind täna hoopis taga ajama ja loomulikult sülitas jälle. Nagu sellest veel vähe oleks, käskis ta mul talle ka raha anda. Algul oli juttu 10 EEK-ist, mis oli lõpuks 50 EEK-i. Kas tõesti peab sellises Vabariigis elama?! Isegi tänavatel ei saa vabalt kõndida, kartmata, et mingi väike pätakas sulle tapmiskatset ei tee. Oleks siis, et see oleks olnud esimene kord, aga ei. Ja kui ma ähvardasin, et tulen politseiga ta ukse taha, kaaskodaniku rahu rikkumise eest, ähvardas, et siis tapab kogu mu pere ära. See on juba absurdne. Kas tõesti mingi 8-aastasel poisil on ka raha peas. Kui selline väike poiss on valmis inimesele lõpu peale tegema nii noores eas raha eest(kui ta seda ikka tõsiselt mõtles), siis mis ta umbes kümne aasta pärast veel valmis tegema on, kui ta juba täisealine on. Ta on ka Kivilinna poele 2 korda pommiähvarduse teinud. Ta emal on ka juba juuksed hallid ta pärast, kuigi ta vanus veel nii kõrge pole. Mind lohutab ainult see, et ma olen temast 2 korda vanem ja tema käitumine näitab, et ta tegelikult kardab. Loomulikult kümne aasta pärast ei pruugi ta enam karta. Päris toredas Eestis elame siis.

Täna käisin Eliisaga linnas. Täna olime mõlemad suht vaiksed ja mõtlesime omi mõtteid. Nõme on lihtsalt, kui keegi on solvunud.

Mul on nii hea meel, et Laura tuli Rootsist tagasi ja et mul on sellised imelised sõbrannad üldse. Ja eriti positiivne oli see, et Martin tuli ka Salemi jaanitulele.

A HUGE love for that day! Laura tuleb tagasi!

PEAAEGU kõige tähtsam päev minu elus. Minu põhikooli lõpetamine. Loomulikult tuleb mul veel ka gümnaasiumi lõpetamine(kust loodetavasti ei puudu ka Laura). Siis saabub kunagi ka see päev, mil minust saab ajakirjanik(küll see päev kunagi koidab!). Ja kunagi ma ka abiellun(kui abiellun ikka) ja siis kunagi saan ma endale pere. Päriselt kaa. See on ju ometi olulisem kui karjäär. Loomulikult hetkel mitte, aga ma tean, et kunagi saab olema. Igatahes tundub, et Jumal soosis minu lõpetamist, sest kõik laabus nii hästi. Hommikul ärkasin kell 8 ja sättisin soengut veel(eelmisel õhtul käisin juuksuris, kes tegi mullle tänaseks lokid juba, aga kuna need olid nii paksult vahtu täis, siis nägin ma välja veel hullem kui lammas ja kõik veel kiskusid neid lokke), arvata on, et mõned lokid olid ära kadunud. Ja panin klambrid pähe(hõbedased kividega lilled) ja siis jooksin kohe jumestaja juurde. Kohutav meik. Tõsiselt nagu! Ja siis mul oli veel must kleit. Ja pärast jumestust viis isa meid Vanemuisesse(mind ja Lyd), kus Ly veel Sussuga kokku sai(Sussu ütles, et ma näen kena välja). Ja siis nägin veel Olarit(oma klassivenda, kelle hüüdnimi on õlirull), kes suitsetas. Päris masendav ja rõve vaatepilt oli. Loomulikult püüdsin ma temast võimalikult kaugele hoida, et suitsu hais külge ei jääks. Kuigi sellest ei tulnud midagi välja, sest niipea, kui ma eemale läksin, tuli ta järgi. Ja siis läksin ma Vanemuisesse ja sain oma klassikaaslastega kokku. Me saime teada, et peame sisenema paarides ja mina pidin minema Cristjaniga. Ta on tore poiss, aga veits vaikne. Lõpetamine kestis ka suhteliselt kaua. Seda sisustati mingite mõttetute laulude ja luuletustega, mida keegi kuulata ei viitsinud. Ja siis oli järg tunnistuste andmise käes. Esimesed kolm klassi läksid väga aeglaselt, aga kui meie klassi käes oli järg, siis käis see väga kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Päris jube oli lavale minna ja suruda direktori kätt ja klassijuhataja kätt ja veel Ülle Taltsi kätt ja oma algklasside klassijuhataja kätt jne. Ja siis läksin tagasi kohale. Enne minekut leppisime Marleeniga ka kokku, et lähme ümber laua. Laval olles poleks ma äärepealt seda ringi teinud, aga tegin siiski. Jube oli see. Ei soovita teistel valida pikemat teed. Ja kohal olles küsisin kõigilt, kas ma kõndisin väga kõõrakalt. Õnneks sain ma eitava vastuse. Ja siis andsin õppetajatele lilled üle(selleks tehti paus). Kuna ma nägin, et direktoril, Ülle Taltsil ja mu kunagisel klassijuhatajal lilli polnud, siis pidin ma 3 oma lille neile loovutama, sest mul hakkas neist kahju. Ükski õpetaja ei tohiks lõpetamiselt lahkuda ilma lilledeta. Ja suht pärast seda läksime õue. Nii palju tuttavaid oli ja nii palju okastega roosi. Päris valus oli, kui aus olla. Aga ilusad lilled olid ikkagi. Pärast lõpetamist tahtsin ma Eliisaga sööma minna, aga kuna mu emal polnud sularaha, pidin ma raha välja võtma. Loomulikult kasutasin ma juhust ja jooksin kingade ja kleidiga üle muru. Tegelikult kavatsesime me Eliisaga ka üle autotee joosta, aga autoteele jõudes nägin minu vastas seisvas autos klassijuhatajat, kes mulle näpuga vibutas. Päris loll olukord oli ja kahjuks ei osanud ma oma kavatsusi varjata ka ja seega läksime Eliisaga, nägu naeru täis, kõnniteelt ikkagi. Ja siis läksime sööma ka. Süües rääkisime teiste kleitidest ja soengutest ja kõnnakutest ja kõigest. Anna oli hullult lahe goothy stiilis. Mulle meeldis see, et ta nii julge oli ja tuli sellises"kleidis". Siis läksime ja istusime jälle Vanemuise ees murul ja lobisesime niisama. Siis meenus mulle äkki, et ma pean poole kaheksaks Star Cafesse minema ja mul polnud eriti aega. Seal oli üsna lahe, kuigi Rasmus ajas ligi(nagu ta naljad on). Ja uskumatu oli lihtsalt see, kuidas Maali kilde viskas. Ma ei tea, kas see oli ta uuest soengust, aga nalju tegi ta küll hunnikuga. Nii äge ikka, et mul on selline sõbranna nagu Maali. Pärast Star Cafed läksime kaupsi ette ja ootasime, et ta vanemad talle järgi tuleks. Pärast seda, kui talle järgi tulid, läksin bussi peale ja läksin koju ja nüüd kirjutangi seda blogi ja lähen magama. Homme lähen ma Salemi jaaniõhtule. Ja näen seal vist Laurat ka, kui hästi läheb. JEEE!

Minu südames on praegu lihtsalt selline rõõm, et mul on nii imelised sõbrad. Selliseid sõpru omades(mitte, et nad oleks asjad, et neid oman) läheb lihtsalt süda lõhki. Noh see on ka selle pärast, et pärast Valtsi, Martini ja Liisi lõpetamist käisime Maali ja Eliisaga pildiautomaadis ja tegime lahedaid pilte ja siis käisime veel kaubamajas ja ostsime plohvi ja porgandimahla(tervislik)ja sõime Vanemuise ees tumbadel. Ning pärast seda tsillisime lihtsalt murul ja rääkisime ja naersime kogu südamest(täiega valjult).Nii äge oli. Ja me rääkisime ikka uskumatult pikalt ja tegime tulevikuplaane. Ja otsustasime, et kui Maali kolibki Inglismaale(kuigi ta ei koli), siis kirjutame käsitsi kirju üksteisele. Käsitsi on palju lahedam kirjutada. Ja käisime veel kaubamajas. Päris palju tegime seda täna ikka. Ja loomulikult on mul ka Laura. Praegu küll ainult MSNis, aga teda on sellegi poolest hea meenutada, kui ta Rootsis on. Kuigi mul on nii kahju, et teda mu lõpetamisel homme pole. Õnnelik olen ma ikkagi, et mul üldse selline sõbranna on! Aga enne Valtsi, Martini ja Liisi lõpetamist käisin ma ka Beti lõpetamisel korra. Kahju, et ma Rolandi lõpetamisele ei saanud minna. Aga Beti oli ka nii kena ikka. Ja siis jooksin kaubamajja ja sain seal emaga kokku. Ja loomulikult oli ka Ly kaasa tulnud. Nad läksid Lyle kleiti ostma(see, mille mina valisin) ja selleks kulus piisavalt aega, et ma juuksurisse hiljaks sain jääda. Juuksur oli Valtsi, Martini ja Liisi lõpetamisega samal ajal. Ja juuksuris pidin ma oma reedeseks lõpetamiseks soengu laskma teha. Juuksur tegi päris hullu soengu. Ma meenutasin Judge Judyt. Mis siis, et ma teda näinud pole. Aga kuna ta kohtunik on ja kohtunikel olid vanasti sellised soengud, siis ma meenutasin teda. Tegelt ei usu eriti, aga ikkagi. Ja nüüd siis jooksingi ruttu lõpetamisele. Aktust ma küll ei näinud, aga lõpetajaid küll. Kõik olid väga kenad. Eriti meeldis mulle Martini uus soeng. Väga uhke oli ja mõelda vaid, et mul on see homme! Nii jube! Ma veits kardan ja samas tahan ka juba. Kahju ainult, et Laurat pole. Aga sellegi poolest olen ma niii tänulik, et mul on sellised sõbrad!

Lahe lahe ja veelkord lahe! Täna käisime Eliisaga linnas ja istusime Vanemuise ees muru peal ja sõime mureleid ja maasikaid(murelid olid head, aga maasikad meenutasid plastmassi). Ja noh, muidugi kohale jõudes selgus, et Vanemuises oli lõpetamine. Aga see meid loomulikult ei huvitanud(me oleme ju Eliisa&Kristin). Ja seal me siis lösutasimegi ja sõime marju. Nii suvine tunne oli. Ja loomulikult sööb Eliisa minu tuttavatest kõige aeglasemalt. Päris naljakas oli vaadata, et mul oli nii palju söödud ja ta oli vaevu alustanud. Aga vähemalt on see seedimisele kasulik. Pärast seda läksime kaubamajja chillima. Tegelt vaatasime iPode ja kleite ja rääkisime Liisiga. Tore oli teda üle pika aja näha. Ja siis ma avastasin kaupsis, et ma ajasin omale pluusile maasikaplekid. Tore meenutada vähemalt. Ja nii nunnu oli see, et Eliisa ei jõudnud enda marju ära süüa(murul) ja siis ta ütles jälle: "Palun söö sina need ära, ma ei jõua enam" ja siis ta tegi seda nunnut nägu ka. Ta teeb alati nii, kui ta süüa ei jõua. Eriti pärast Jumalateenistusi. Kunagi ma filmin seda. Kindlasti. Ka siis, kui see jääb mu viimaseks teoks. Isegi kui ma seda noorena teha ei saa, siis otsin ta vanana kasvõi maa alt üles ja filmin seda naljakat nägu. Siis on hea vaadata alati oma niiiiiiiii kallist sõbrannat. Nii hea, et mul on selline naerupomm olemas. Kõigil peaks selline olema. Siis poleks küll keegi õnnetu, kui kõigil oleks üks Eliisa. Või nagu mina küll naeran koguaeg, kui ma temaga olen. Nii äge. Ja siis ma pidin nahahooldusesse minema. Mingi puhastusprotsess. Päris lahe oli, aga selle kosmeetiku kätel oli suitsu lõhn ja see häiris natuke. Päris tore loom, ma arvan. Nii ja siis see protsess ise oli ka nii, et mitu maski tehti ja veel veeauru ja nii. Pärast läksin koju ja sain Veikolt kõne, et täna võiks mingi filmika teha või nii, aga Max polnud nõus. Ta ütles:" Ilusate ilmadega sees passimine on hullem veel, kui sooja pärast püksi pissida". Mida iganes ta selle all siis mõtles. Ja siis sellest ei tulnudki midagi välja. Selle asemel läksin hoopis Helenaga ratastega sõitma. Hea oli teda üle pika aja näha. Ta oli ikkagi mu väga tore mata pinku. Hea oli tunni ajal rääkida, sest tal on küll kordumatu huumor. Ja loomulikult on ta naljad muidu kiimas vanamehele väga sarnased. Aga kuna mina olen kristlane, siis mind ta säästab nendest. Me sõtsime ka suht kaua ja siis läksime koju. Ja kuna ma kodus ka ei viitsinud olla, siis läksin Nänciga õue. Mis siis, et kell oli juba 11 läbi.Ja nüüd tulingi koju ja enne magama minekut pean kindlasti palvetama.

Nii. Täna oli lihtsalt fantastiline päev! Alguses sain kokku ühe väga toreda poisiga-Tanel. Väga imeline inimene lihtsalt. Alguses käisime me mäkis ja ajasime näost jäätisekokteili sisse. Siis pärast seda käisime me rannas lihtsalt(Emajõe ääres) ja kõndisime paljajalu vees. Ja samal ajal loojus päike. Super lihtsalt. Ja siis me jalutasime ikka veel, kuigi mitte vees enam. Temaga on lihtsalt alati nii hea rääkida. Ta on hooliv, heatahtlik, ei targuta, on tark ja samas kohati ka rumal(rumal on ta siis, kui mina olen tark), käitub teiste heaolu huvides, on kena, vaimukas, sümpaatne, armastav ja kõike muud, mis peab ühel ideaalsel poisil olema. Ja loomulikult olid meil sarnased huvid ja põhimõtted. Pärast seda läksime me kaarsillale ja lihtsalt istusime ja rääkisime seal. Temaga on hea see, et jutt ei saa lihtsalt otsa. Ja siis hakkas mul külm ja ta andis mulle oma jaki. Ja siis me jalutasime veel vanalinnas. Lihtsalt niisama. Ja siis vaatasime, et kell on väga palju. Ja otsustasime, et läheme koju. Kutsusin siis ema Kaubamaja ette järgi ja läksin koju. Temagi tegi sama. Lihtsalt hea on seda meenutada.

Nali. Ennast ma küll nii ette ei kujutaks. Tegelikult ärkasin ma suht hilja. Mingi 10 vist. Tegelt Ly ärkas veel hiljem. Nagu alati. Ja siis läksin arvuti taha. Loogiline ju. Ja siis kuna ma pühapäeval oma koti koos pangakaardi ja kõige muuga Salemisse jätsin, siis pidin ma sellele järgi minema. Ja loomulikult oli Salemis ka Max(boss) ja andis mulle head nõu(Max ju). Ja pärast seda läksin Eliisaga linna. Niisama käisime kaupsis ja söömas(kus mingi väike poiss meile psühhoterrorit tegi) ja siis läksime pärast seda Salemisse(jälle). Teisipäev ju! Ja siis lällasime Maxiga. Ta jälle kiusas meid. Ja siis ta tegi mulle selgeks minu ülesande kodugrupis. Ja sundis mind selleks ülesandeks lausa. Nii lahe.(Minu ülesanne oli see, et ma pidin kodugrupile sissejuhatuse tegema) Ja siis ma lollitasin Eliisaga seal veel niisama. Teisipäevad on lihtsalt parimad(kuigi Laurat polnud). See teisipäev polnudki, sest Laurat polnud. Ja teda pole juba nii pikka aega kodugruppides olnud. Kahes vist. Jap, kahes. Aga varsti tuleb ta tagasi. Juhuu! Ja siis Max tegi meid tibi häälega järgi. Kuigi see ta enda tavalisest häälest eriti ei erinenud. Tegelt erines küll. Ta on nii lahe ikka. Parim noortepastor üldse. Ja siis algaski kodugrupp. Nii vähe inimesi oli ikka. Suve süü. Tegelt Harri süü, sest ta ütles Oliverile ja Emilyle, et kodugruppi pole. Ei, tegelt talle endale öeldi ka, et kodugruppi pole. Kodugrupis pidid kõik mingist kirjakohast ettekande tegema. See oli ka suht õpetlik ja lahe. Pärast kodugruppi chillisime me Eliisaga kirikus lihtsalt ja rääkisime suures saalis pikalt. Usust ja Laurast(tagasitulek) ja lõpetamisest ja noh. Kõigest. Ja siis oli kell juba megapalju. Ja Eliisa hakkas bussi peatusesse minema. Kahju oli, et ta ära läks. Ja siis ma rääkisin jälle Maxi ja Kertu ja Kadi ja Kailiga ja mõne aja pärast hakkasime koju tulema. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas Kadi ja Kertu mitte millegi üle ei põe. Tahaks ka selline olla. Ja nüüd jõudsingi koju ja Laura on ka MSNis. Ja nüüd lähen magama. Tegelt oli tänane väga lahe. Ja ma olen ikka veel nii õnnelik, et mul on sellised fantastilised sõbrad. Ahjaa, ja ma mõtlesin veel terve tänase päeva ajakirjandusest. Aga ma olen ikkagi nii õnnelik, et mul on selline elu ja sellised sõbrad ja et mul on sellised võimalused ja et ma olen kristlane. Aitäh, Jumal.

Täna käisin Tallinnas. Ja mind saatis seal isegi edu(Tänu Kristile, kes mulle giidi mängis). Kleite oli igal pool. Okei, igastahes ema viis mu hommikul bussi peale. Jõudsin väga napilt. Jama on ainult see, et ma unustasin oma koti koos kõigega(ka õpilaspiletiga)pühapäeval Salemisse. Ja õpilaspiletit läheb ju ALATI vaja(tähenärijatel hea võimalus kinni hakata). Noh, bussisõit venis hullemini kui tärklist täis topitud tarretis(kuigi sellele ei lisata tärklist). Seda küll korrata ei tahaks. Ja lisaks sellele, et ma nii meeletult unine olin, sadas Tallinnas ka vihma ja mul olid lühikesed püksid.No kes võib nii loll olla, et Tallinnasse lühikeste pükstega minna, kui vihma sajab?!Mina loomulikult. Okei, see selleks, ema soovitas mul sukapüksid osta, sest siis on soojem. Loomulikult ei hakanud ma sukapükstega jamama. Mul oli valida kahe keidi vahel. Üks oli beež, korsetiga ülevalt ja alt puffis ja teine oli must ja langev(ma valisin selle, sest Kristi ütles beeži kohta, et seal on piprakaunad peal).Must oli lihtsalt ilusam tegelikult. Ja pärast seda suundusin loomulikult bussijaama poole, et koju tagasi sõita. Tartusse jõudes läksin linna, sest Ly ja Näncy(ma ei tea siiani, kuidas ta nime kirjutatakse) tulid mulle bussijaama vastu. Aga loomulikult tahtsin mina koju minna, oma uut kleiti proovima. Siin ma siis lõpuks olengi ja kirjutan seda blogi jälle. Nõme on loomulikult see, et mul pole millestki kirjutada. Okei, varsti peaks magama ka minema. Seda ka, et ma väga igatsen oma sõpru, keda ma nii kaua näinud pole. Eliisaga saan õnneks homme kokku ja kodugruppi ma ka minna ei saa. Kahjuks.

Ärkasin 10.24 ja seega oli mul 36 minutit Jumalatenistuseni aega. Mulle meenus ka see, et ma pidin täna Kadi palvel laulusõnu panema. Okei, nüüd oli küll paanikaks põhjust. Ma helistasin ruttu Kailile, et talt teenet paluda(laulusõnad). Vastuseks sain, et tema pidigi neid panema. Huuh, see oli küll kergendus. Kuid mul oli ikkagi umbes pool tundi kirikusse jõudmiseks aega. Õnneks on mul nii imelised vanemad, kes viivad mu alati kirikusse hilinemise ohu korral(tihtipeal süüdistab mind ema terve tee selles, et ma rikun ta pühapäeva hommikud ära). Kuid siiski toovad nad mu alati õigeks ajaks kohale. Kuigi selle kohutava soenguga ei julgenud ma küll kirikusse siseneda. Sellisega ei läheks ma isegi mitte lomaaega(kuigi ma sellega loomadele üsna sarnane olin). Ma pole enam ammu selline kahupea olnud. Vähemalt on Maxi soengud hullemad. Max kommenteeris seda kaks korda. Tema sõnul oli see lahe. Küllap tegi ta seda, et ma ei põeks või oli kade. Jumalateenistus oli ka võrdlemisi igav(Laurat ja Eliisat polnud ju). Kuidagi suutsin ma selle ära kannatada. Ja enne Jumalateenistust mässasime Marjoga kirikus ringi ja otsisime teed, kuidas suurde saali pääseda, (Maxi ruumist) sest teenistus oli juba alanud. Lõpuks saime võtmetega välja(Maxi võtmetega) ja läksime uuesti suurde saali. Kui me Maxile võtmed andsime, vahtis ta meid kui paaviane, kes olid ta võtmed pihta pannud. Seda me ka paraku olime. Pärast teenistust olime Maxi ruumis, kus ma neid oma järjekordsete küsimustega hulluks ajasin(nagu mul kombeks on). Minu küsimused tiirlesid loomulikuls karjääri ümber. Janeli, Max, Kaili ja Sipsik nõustusid sellega, et ma sobiksin ajakirjanikuks(Loomulikult võisid nad seda öelda, et ma vait jääksin.Aga ma ei jäänud). Janeli kujutas mu elu (mittekristlasena) ette sellisena, et ma olen mingi töönarkomaan, kellel praktiliselt puudub eraelu. Loomulikult olen ma edukas(daa) ja mu abikaasa on mu tallalakkuja ja lapsi mul pole, sest ma ei taha neid. Päris masendav elu, kui nii võtta. Enam ei viitsinud ma nendega rääkida ja kutsusin ema järgi. Käisin emaga eedenis ja ostsin omale 3 pakki stimoroli nätsupakki, mis said otsa kiiremini, kui miiniväli õhku lendab. Nüüd on õige aeg MSNi minna(Ma olen kodus nüüd juba) Okei, MSNis olen ma ka juba üsna pikka aega olnud ja Laurat ega Eliisat ei paista kusagilt veel. Okei, Lõpuks tuli Laura ja siis Eliisa. Nüüd on kõik korras. Õigemini, nüüd saab väga kallite inimestega rääkida. Ja loomulikult on Liisiga ka hea rääkida. Jumal on mind lihtsalt sõpradega nii suurel määral õnnistanud. Mingi hetk tahtsin rattaga sõitma mina, aga kuna ilm oli nii kehv, siis loobusin sellest mõttest. Ja lugesin ühe tüübi blogi, mis on lihtsalt nii geniaalne. Seda blogi lugedes hakkan ma alati kahtlema, et ma ajakirjanikuks sobin. Kuid ma proovin ikkagi. See on põhiline ikkagi ju. Okei, kuna tänane on jälle sama mõttetu olnud kui eilnegi ja üleeilne ja terve see eelnev nädal, siis on vist mõtekam magama minna. Ahjaa. Ma sain täna veel teada, et Laura jäi laevast maha ja ta ei tulegi homme tagasi. Enam hullemaks minna ei saa. Tegelt saab, sest ta tuleb alles neljapäeval tagasi. Okei, ma lohutan ennast siis sellega, et Eliisa on tagasi ja kui Laurat näen, on meil palju rääkida. Ja Mart õpetas mulle, et alati tuleb olla postiivne ning Liis aitab alati nii, kuis saab.

Viimane nädal on lihtsalt nii mõttetu olnud. Üks inimene, kes mulle alati nõu annab ja toetab ja on lihtsalt oma olemise poolest nii super on Rootsis. See on lihtsalt uskumatu, kuidas see mu elu muuta võib. Ja teine, kellega saab alati kogu südamest naerda ja joosta ja lollitada on maal ja kolmas elab liiga kaugel, et tihti näha. Sõprus on elu üks olulisematest komponentidest. See on täielik müstika, kui palju võivad sõbrad juurde anda. Nende puudumine lööb elu(ja terve nädala)tasakaalust välja(seda tõestas Laura).Selle sain ma täna selgeks ja rohkem pole mul lisada midagi :)

ist Täna on 15.06 ning mul olid täna viimased eksamid. Hommikul ärkasin üles kell 7 ja tunne oli küll selline, et eksamitele ma ei jõua. Enne eksameid käisin ma loomulikult oma matemaatika õpetaja juures, kellega rääkimise võimalust pidin ma siiski 13 minutit ootama(ta seletas ühele lapsevanemale, miks ta oli tolle lapsele kahe pannud) ja pärast seda, kui lõpuks sain talle öelda, et tulin õpikut tagastama, sain ma peapesu selle eest, et ma ei olenud eriti konsultatsioonides käinud. Ta lubas mulle, et tegeleb minuga pärast seda, kui on suvetöölistele tööd kätte jaganud. Selle peale teatasin, et pean eksamile minema ning õnneks lubas ta mul raamatu lihtsalt laua peale jätta, mille tõttu pääsesin suuremast moraali loengust. Pärast seda jooksin kohe inglise keele klassi ja hakkasin eksamit tegema. Kuulamis-ja lugemisülesanded olid küll äärmiselt nõmedad. Lugemisülesanded olid nii pikad, et neisse polnud küll erilist tahtmist süveneda. Grammatika osa oli märka lihtsam. Loomulikult ei puudunud ka sellest eksamist kiri sõbrale ning postkaart sugulasele, milles pidin talle eksamiteks edu soovima(kuigi mul endal seda vaja oleks olnud). Eksamiks oli ette nähtud 110 minutit. Eksami lõppedes läksin ma Maaliga õue(Jumal on mulle kinkinud 3 kõige erilisemat sõpra üldse:Maali, Laura, Eliisa).Maaliga võib lõputult teemasid analüüsida ja nende üle arutada. Selle pärast ei hakka temaga kunagi igav. Igat teemat oskab ta alati kommenteerida. Kuna väljas küllm hakkas, siis läksime tagasi koolimajja. Minu suuline eksam algas 13.30 ja tema oma 14.00, siis oli meil selleks üsna palju aega ja me jagasime lihtsalt teistega eksamite muljeid. Meiega liitus ka Evelin, kes viibis meie seltskonnas üsna pikka aega. Me rääkisime ka teistest eksamitest ja seejärel paljud lahkusid. Ma olin täiesti rahulik ajani, mil mõistsin, et minu eksamini on 27 minutit aega. Siis hakkasin ma põdema ja nakatasin ka teisi. Ajaks, mil ma inglise kelle korrusele jõudsin, oli klassi ees juba grupp inimesi, kes pommitasid klassist väljujaid erinevate küsimustega. Minu korra saabudes läksin klassi ja tutvustasin ennast. Mõlemad õpetajad olid väga sõbralikud ja naeratasid leebelt. Ma pidin valima kirjeldamiseks pildi. Minu pildil oli põld, kus vanaisa ja tema lapselaps külvasid seemneid(mitte kartuleid nagu Roland väidab). Selle pildi kohta oli üsna palju jutustada. Pildi jutustamisele järgnes ka intervjuu ja rollimäng. Need mulle nii meeltmööda, kui pildi kirjeldamine, polnud. Klassist lahkudes langesin ka mina pommitajate ohvriks. Pärast eksameid suundusin ma Kairiga koju. Enne seda põrkasin kokku ka Lyga ja seletasin talle, mida eksam endast kujutab. Ja loomulikult ei puudunud meie seltskonnast ka Kevin, kes oma totakate kommentaaridega vahele segas. Kell oli juba 14.03, kui koju jõudsin. Mõne aja pärast helistasin ka Maalile, et teada, kuidas tal läks. Hiilgavalt loomulikult nagu alati. Maali on Maali. Nüüd sain ma rahulikult mõelda sellele, et mul on kõik eksamid läbi ja enam ei pea ma põdema. Kuigi siis meenus mulle mu lõpukleit, mida ma siiani polnud leidnud. Ma ei osanud kodus midagi teha(Laura on ju kahjuks Rootsis ja temaga ei saanudki chillida). Otsustasin siis aega veeta MSNis ja orkutis. MSNis tšättisin ma põhiliselt Maxiga, kes palus mul ka orkutisse tema kohta uus testimonial kirjutada. Otsustasin seda teha hiljem. Tol hetkel tahtsin ma lugeda raamatut, millest loomulikult midagi välja ei tulnud. Kui ma uuesti MSNi läksin, oli seal Laura(juhuu). Temaga on ka alati midagi head rääkida. Siis tuli koju mu ema, kellega ma otsustasin poodi minna. Alati, kui ma temaga poes käin, kujuneb sellest välja omamoodi seiklus. Seekord seisnes probleem selles, et kell oli juba nii palju ja vähem, kui kümme minutit oli poe sulgemiseni aega. Seega avaldas ema mulle survet, et ma kiirustaksin, aga kõik teavad ju, et kiirustades ei saa poes käia. Seega pooled asjad jäid ostmata ja ta pidi lõpuks ise konsumis käima. Lisaks sellel laulis ta ka terve tee tagasi "Mika-Grace Kelly" lugu. Ja see oli lihtsalt kohutav. Ta oli ise mingid uued sõnad sinna juurde mõelnud ja laulis siis viisist ka mööda. Tegelikult oskab ta paremini laulda, kui ta tahab. Vähemalt varem oskas, aga see oli enne seda, kui ta pidi mind ja Lyd pidevalt tülitsemisest lahutama. Ehk sinna ta oma hääle kaotaski. Nüüd jõudsin ma jälle koju ja tunnen, kuidas peavalu ennast nüüd erilisest tunda annab, kuigi ma enne poodi minekut rohtu võtsin. Nüüd ongi kell juba piisavalt palju, et hakata ennast maga minekuks valmis sättima. Enne minekut pean ma aga blogi ja Maxile testimoniali kirjutama. Õnneks on MSNis ka toredad inimesed, kellega alati vestelda saab. Minu eksamid on ka lõpuks läbi ja mind lohutab ainult mõte sellest, et praegustel kaheksandikel on see kõik veel ees. Küll on hea, et minul see kõik läbi on. Enam pole mul midagi sellele blogile eriti lisada. Kuigi ma tean, et homme on :)