Saabusin üsna hiljuti laagrist. Tegelikult kui aus olla, siis kohe pärast laagrit magasin ma natuke ja siis hakkasin blogi kirjutama. Mina jäin laagriga väga rahule. Eriti maastikumängu ja ülistusõhtuga. Loomulikult oli meie väikegrupp ka lihtsalt super. Väga lahe on see, et väikegrupi abil õppisin ma selle liikmeid palju rohkem tundma. Ja maastikumängul sain ma aru, kui lahe on Roland. Tõsiselt lahe nagu. Terve tee, kui me pidime jooksma, ta ainult rebis ja viskas kilde. Kohutavalt naljakas ja raske oli joosta. Laagri käigus sain ma ka aru, kui äge inimene on Kadi. Lihtsalt uskumatu, kui super inimene. Meeletult lahe oli temaga kolmapäeval Käärikule ja tagasi joosta. Ja igal inimesel oli ka oma ingel. Minu ingel oli lihtsalt super. Loomulikult tänu ülistusõhtule sai ka Maali pääste osaliseks, mis on lihtsalt fantastiline. Kuna ma Jakobiga ei suutnud lihtsalt suhelda ja arvasin, et ta on minu peale solvunud, siis ülistusõhtul rääkisime me sellest. Selle läbi tõusis ta feim minu silmis. Nüüd pean ma teda heatahtlikumaks inimeseks kuigi suhelda ma temaga ikka ei suuda. Me pidime tegelikult ka Lauraga 2 tundi öösel minu karjäärist ja kõigest muust rääkima. Kahjuks ei saa me enam nii hästi läbi. Vähemalt mulle tundub nii. Aga õnneks on veel aega seda parandada. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, kui väga on mul sõpradega vedanud ja kui rahule ma jäin Salemi laagriga.