Kell on 2.34 ja ma hakkasin enne kahteist natuke inka kodulugemist tegema, mis pole mul siiani valmis. Päris masendav.

Nüüd ma tean, mida ma selle kõigega tegema pean ja ma tunnen ennast nagu palju paremini! Kohe PALJU paremini.

(: :)

Ma olen NIIIIIIIII unine! Ma läheks hea meelega praegu magama, aga m olen netisõltlane(pean lahti saama) ja siis mul on homme matas ja inkas tööd. Okei, ma praegu vatn veits telkut ja pärast teen veits pikema blogi ja õpin:) Tegelt ma hakkan praegu hoopis piparkooke tegema ja mingid jõulufilmi vaatama:)

Ma hakkan kohe piparkooke tegema!

Hapud mandariinid

Ma mingi nädal aega küsisin isalt alati, et kas ta mandariine tõi, kui ta poest tuli. Alati tõi ta nende asemel hurmaad või banaane või midagi muud. Täna ta lõpuks tõi suure hunniku mandariine. Ma tahtsin neid mandariine just selle pärast, et nendega tuleb alati jõulutunne, aga need mandariinid olid nii hapud, et jõulutunne kadus nüüd küll täielikult ära. Igatahes õhtul kavatsen ma küll jõulufilmi hakata vaatama.

Pimekohtingud

Ma lihtsalt ei mõista, miks inimesed käivad pimekohtingutel. Okei, kui see teisetele mõju ei avaldaks, siis okei onju. Tehku mida tahavad, aga see ju mõjutab teisi ka. Näiteks täna kui me Kertuga kooli ees üks öösel rääkisime, pärast seda kui ma hommikul koolis käisin, mis polnudki väga hull, sest arvestades seda, et mul oli 6 tundi ja ma pidin kooli minema teiseks tunniks, läks aeg üsna kiiresti. Esimesed tunnid olid eesti keeled, pärast mida ma vastasin "Kuningas Oidipust"(ma sain selle südaöösel läbi alles), mille ma viie sain. Nii lahe! Siis algas füüsika, kus õps teadmatult suht kildu viskas ja pärast seda mata, milles me kolmelise determinandi ära õppisime ja siis veel kaks I-ami. (Inglise-Ameerik kirjandus) Seal pidime tegema ettekandeid oma teemade kohta. Minu ja Hannu teema oli 11nda sajandi tuntud inimesed, aga kuna ta puudus, siis ei saanud mina ettekannet teha. Loomulikult õps ähvardas, et kes täna ära ei tee, see saab järgmisel korral maksimum hinde nelja, aga loodetavasti see jääbki ainult ähvarduseks. Pärast seda läksin koju ja vaatasin 7th Heavenit(suht hea osa oli täna) ja siis veel tegin oma toa korda ja kuna ma nii hoogu sattusin, siis tegin elutoas ka suurpuhastuse. Kuna kell hakkas juba kuus saama, siis pidin kaupsi minema, et Lauraga kokku saada ja Ristteele minna. Me ostsime kaubamajast veel kuuma šokolaadi ja ühe šokolaadi saiakese. Poole seitsme ajal hakkasimegi me Risttee poole jalgsi minema. Seal oli täiega lahe. Tegelt olen ma igal korral ühe enam näinud seda kui tublit tööd nad teevad ja kui ägedad Risttee inimesed tegelikult on. Nagu nad näevad selle kõige kallal tõesti vaeva. Pärast LIFTi läksime me edasi Elu Sõnasse, kus ma ka ülejäänud Salemi noori nägin ja Risttee bänd kontserti andis. Kuna viimane buss pidi pool12 minema, siis hakkasime me sealt 23.07 umbes tulema(või vähemalt jopet selga panema) ja umbes 10 minutit enne bussi tulekut jõudsime bussipeatusesse. Maha läks enamus meist kaupsi ees, kus Kersti ja Risto Tigedasse Tikrisse edasi läksid, Betti ja Helena Riiamäe suunas ja meie Kertuga Aneelinna. Kertuga oli täna tõesti hea rääkida. Me rääkisime kooli ees ka üsna pikalt kuni tuli see pimekohtingu värk. Igatahes me rääkisime Kertuga sebra juures, kui 2 meest meie juurde tulid ja küsisid, et kas me ootame kedagi. Kuna me kubki aru ei saanud, mida nad selle all mõtlesid, siis küsisime, et mis mõttes, mille peale nad vastasid, et kas me nagu pidime kellegagi kokku saama. Me ütlesime, et me pole need, kelleks nad meid peavad ja me räägime niisama omavahel. Nemad läksin selle peale üle tee ja vaatasid meie poole üsna tihti(küllap arvasid, et me olime siis need, kelleks nad meid alguses pidasid). Nad olid suht kaua seal juba oodanud kui tulid veel meie juurde ja küsisid üle, et kas me oleme kindlad, et me kedagi ei oota. Kui me ütlesime, et me tõesti pole need kelleks nad meid peavad ja et me ei oota kedagi, siis ei tundunud nad meid uskuvat(kuid kes teab, äkki isegi uskusid) ja läksin sinna suunda, kust nad tulid. Ma küll hõikasin neile järgi, et ma olen 15, et neile tõestada, et me tõesti pole need(mulle meenus alles kodus, et ma olen 16), kuid see võis hoopis hullemaks olukorra teha. Äkki nad pididki 15-aastastega kokku saama. Igatahes homme lähen ma küll Elu Sõnasse, kus ma täna Maxile äsasin. Tegelt mul on temast nüüd kahju. Ma olen ikka selline kurjajuur. Ja Airel on täna sünna! Palju õnne! :)

Torstai

Tänane oli suht nõmekas. Ainus lahe värk täna oli vist soome keele tund. Enne seda aga ei suutnud ma kuidagi üles tõusta(esimene tund oli vaba) ja siis väljas oli veel nii külm. Esimene tund oli keemia, kus oli tunnikontroll, millest ma kahte ülesannet ei osanud. Nädalavahetusel pean täiega keemiat õppima. Järgmine tund oli eesti keel, kus me aanlüüsisime "Kuningas Oidipust". Minul oli see lugemata ja ma tean, et kui õpetaja oleks teadnud, poleks minu tänane eesti keele tund just meeldiv olnud. Õnneks saan ma täna selle läbi lugeda(50 lk veel) ja loodetavasti saan ma selle siis ruttu ära vastata. Seda on nagu hullult raske lugeda. Mingi haige poeetiline raamat, millesse tuleb täiega süveneda ja igal pool on nii palju segavaid faktoreid(Ly, telekas, MSN, lärm jne). Nii nõme raamat. Okei, see tund sai imekombel suht kiiresti läbi, aga pärat seda oli inkade kord. Kahe inka kord. Esimesest tunnist pool tundi kulus Christmas Show planeerimisele ja tagumine osa oli mingi peatüki analüüsimine ja teine tund oli ka mingi tv täitmine. Mai tea, mina küll õpsi asemel annaks täiega uusi sõnu kogu aeg õppida. Mingi kasvõi kaikaga taoks need õpilastele pähe, sest uusi sõnu on täiega vaja! Mingi eriti selles testis on mul uusi palju sõnu arvatavasti(inka). Ta käseb(õigemini palub) lihtsalt peatükist uued sõnad välja kirjutada ja need pähe õppida. Loomulikult ei kontrolli ta meie õppimist eriti. Ja alati küsib ta mind just siis, kui ma vastust ei tea. Nagu misasja onju. Eelmine õps oli ikka parem. Noh, mingil määral on see õps ikka parem, aga siiski. Ja nüüd oli mata kord. Me õppisime uue mooduse kuidas ruutsüsteemi lahendada. Täiega kerge. Seega mata tund oli lebo(nagu alati, sest õps ei nõua midagi) ja pärast seda oli vaba tund, millele järgnesid soome keeled. Vaba tunni ajal õppisin ma soome keele sõnu(kuud ja nädalapäevad) ja püüdsin veits seda tobedat värssidest koosnevat raamatut lugeda, millest loomulikult asja ei saanud. Kuna soome keeled on meie klassil b-klassiga koos(Ly klass) ja Lyd polnud, siis istusin ma Elviiraga. Terve tunni naersime mingite lollide asjade üle, sest need olid viimased tunnid ja soome keele õps on nii leebe(ja see tund oli tõesti naljakas). Kui mina pidin vastama, siis olid mul kõik sõnad meelest läinud(enne olid täiega selged), aga viie sain ikkagi!(pärast tulid meelde). Ja siis oligi koolipäev läbi. Koolis mõtlesin just et hakkan kohe koju jõudes lugema jne ja üldse telekat ei vaata, aga telekast tulid ju Vaprad ja Ilusad ja ma pidin Inglise-Ameerika kirjanduse jaoks powerpointi ettekannet koostama. Ja alles nüüd saan hakata raamatut lugema kui olen Lauraga rääkisime lõpetanud ja blogi valmis saanud. Uskumatu, et nii lihtne on jälle blogi kirjutada:) Nüüd pean tasapisi jälle vahetusprogrammi värke vaatama. Okei, nüüd peaks tõesti lugema hakkama. Oi pekki, mul läks poole kümnene palveaeg meelest ära:/

Jõulubuss (:

Nüüd olen Tallinnast tagasi :) Tegelt oli sellel korral Tallinnas kõige lahedam üldse! Nagu minu käikudest. No Hillsong oli ka täiega äge, aga see kord oli Tallinnas käik nii....sündmusterohke! Ma jõudsin ka Tallinna nii hilja(sest mu ema sai nii hilja valmis) ja selle tõttu sain ma poodides nii vähe käia. Me käisime emaga veel Nõo ristis(vist oli see koht), kus kulus ka söömisele nii palju aega(eriti tema söömisele...nagu et temal kulus söömisele). Ja siis lasi ta mu veel Ülemiste ees maha(auto pealt). Ülemistes olemisele kulus mul ainult(!) pool tundi, kust ma läksin edasi Stockmanni. Stockmanni kohta saan ma öelda ainult ühte-JÕULUD! Seal oli niiii palju kuuseehteid ja igast muid värke ka. Üldse oli seal nii palju värke, mis jõulumeeleolu tekitasid. Ja nagu alati ei võtnud ma konsultatsiooni jaoks normaalset vihikut kaasa(okei, tegelikult võtan tavaliselt) mida ma pidin nii kaua valima, sest valik oli nii suur ja samas polnud seal midagi sobivat. Aega jäi üsna väheks, sest ma pidin kell 14.00 olema juba British Councilis, et sooritada proovitest. Tagasi Stockmanni juurde tulles ei saa ma ka mainimata jätta, et sealt edasi läksin ma Viru keskusesse. Virus jõudsin käia ainult Zaras, Resevedis, kingapoes ja kuskil veel. Ahjaa, Reservedi juures nägin ma veel Rootsi-Erikut ju! Hullult naljakas oli. Alguses arvasin ma, et mu silmad petsid mind, sest ma olin suht unine, aga siis ma isegi rääkisin temaga natuke ja sain teada, et ta tuli Viru keskusesse niisama. Ja siis ja siis ja siis läksin ma mäkki! See oli ainuke söögikoht vanalinnas, mis mulle ette tuli. McChicken eine nagu tavaliselt. Nüüd pidin ma kaardi järgi otsima vanalinnast üles Vana-Posti seitsme ja andma kella number4. Ma eksisin päris minu korda ära, mis on minu arvates super, sest kui ma poleks ära eksinud, siis poleks ma kohanud oma klassiõde, kes kolis Tallinnasse ja keda oli nii hea näha. Tal oli loomulikult parem meel mind näha(mina ju), sest ta polnud kellestki meist(vanast klassist) midagi kuulnud. Hullult lahe oli teda näha ja ta oli palju kõhnam kui varem. Tallinn teeb imet ikka, peaks ka sinna kolima(Inglismaa on parem:)) Ja siis pärast seda pidin ma ainult otse minema, siis paremale pöörama, siis jälle otse, siis jälle paremale ja siis jälle kohe paremale ja natuke edasi ja siis leidsingi selle koha üles. Test oli suht normaalne. Välja arvatud, et paari küsimuse korral oli nõme see, et kui ühe sõna tähendust ei teadnud, oli kõik läbi. Ja olid ikka sõnad! Mai teadnudki, et sellised sõnad üldse olemas on. Või noh, ma võisin oletada, aga ikkagi. Mõne aja pärast sain teada, et ma sain läbi ning juhendaja arvamus on, et ma teen ka päris testi ära(jee). Kohe pärast seda algas mul loeng, mis kestis 2 tundi. Mul on siiani käed tindised, aga loengust oli vähemalt kasu. Ja kui ma Bristish Countsili keskusest välja astusin, siis tuli mulle vastu Mirtel Pohla, kes meenutas kohutavalt nohikut. Mingid kahtlased ümmargused prillid olid peas ja lilla mantel seljas. Ma suundusin muidu tagasi kaupsi poole. Nüüd oli mul vähemalt aega korralikult Zara kaupluses ringi vaadata(kahjuks polnud seal midagi vaadata). Ja ma kaotasin kaupsis veel oma mütsi ja kindad ära, mille tulemusena mul õhtul pea valutas(nii tuuline oli seal). Zaras oli ka ainuke normaalne asi üks lilla jakk, mida suht mitte kusagil kanda ei saa. Ja nüüd oligi mul viimane aeg bussijaama minna. Buss oli kohe ees ja milline buss veel. Nagu täielik jõulubuss! Mingi hull soe ja hubane ja mingid sinised tuled põlesid ja Tallinn oli ka nii valgustaud ja mul olid veel mandariinid. Kahju, et ma magama jäin.

Tartusse jõudes jäin ma kohe bussist maha ja läksin siis järgmisse peatusse. Kuna ma teadsin, et Salemis on kodugrupp(raudselt hullult hea teemaga jälle) ja kell oli umbes pool10, siis ma palvetasin täiega, et Kertu ja Kaili tuleksid sama bussi peale. Ja tulidki! Niiiii lahe! Ma lootsin täiega, et ma ei pea kooli minema(järgmisel päeval), sest ma ise arvasin, et ma jäin haigeks, aga Ly hakkas mind terroriseerima ja käskis mul kooli minna(ema oli Tallinnas veel). Kuigi tegelt on see hea, et ma koolis käisin. Sain keemia kahe kätte. Ja hullult lahe, et Laura vanaisaga praegu kõik hästi on.

Pärast kooli käisin veel Eliisaga Maailmas, kus me tellisime küüslauguleibu(mis olid pehmelt öeldes rõvedad) ja teed. Eelmine kord, kui ma seal Betti ja M-Kga käisin, oli seal palju parem. Reedel ma näengi neid juba! Nii lahe! Päris testi teen ma vist pärast jõule, sest jõuludel ju tulebki õppida! Aga jah, tegelt on mul homseks üks raamat vaja läbi lugeda, mida ma lihtsalt ei suuda alustada:/

Ma lähen homme Tallinnasse! Juhuu!(Ma tegelt kirjutks pikemalt, aga ma just ärkasin ja löähen varsti uuesti magama...ma lähen ju homme Tallinnase:))

Kirjand :)

Täna äraksin ma 11.21(oleksin pidanud ärkama kell 9) ja ei jõudnud selle tõttu teenistusele kahjuks. See oli mul vist esimest korda elus üldse, et ma teenistusele ei jõudnud(Tartus olles). Samas mingil määral olen ma rõõmus, sest selle tõttu sain ma esimest korda viimase aasta jooksul pühapäeva nautida ja just pühapäeva hommikuti tulevad telekast ju head saated. Täna nägin ma musketäre. Pärast selle vaatamist viis emu mu linna, kus ma ka Betti ja M-Kga kokku sain. Nagu hullult lahe oli neid näha. Alguses käisime Mokas ja sealt edasi läksime Maailma, kus me tellisime teed ja küüslauguleibu, mis olid täna eriti värsked ja maitsvad. Nagu täiega head olid. Pärast läksin ma tiimarisse ning nägin tee peal Sipsikut, kes rääkis mulle teenistusest ja Martinist. Mina tahtsin oma Piibli jõululikuks teha ja ostsin selle jaoks tiimarist igasugust träni kokku. Ja nüüd on tänase tippsündmus. Ma olin 3 nädalat palvetanud et mu eesti keele kirjand oleks hästi läinud. Ma suht kartsin, et see kirjand läks mul aia taha, sest minu õpetaja Malle Malling ütles, et ta hindab neid kirjandeid eriti karmilt. Loomulikult tundus mulle, et minu kirjand läks eriti halvasti ning arutlev see küll polnud. Ja just nüüd käisin e-koolis ja sain teada, et ma sain kirjandi viie! Niiiii lahe! See oli nagu täielik palvevastus. See rõõmustas mind just eriti selle pärast, et kui ma esimesel koolipäeval(meil olid siis tunnid ka) kirjandi tegin, sain ma rööbstega kolme, millele oli lisatud ka kommentaar: "Sa ei oska kirjutada kirjandeid". Niii lahe ikka(et ma selle viie sain)! Ahjaa, teisipäeval on mul proovitest, mille pärast ma praegu absoluutselt ei põe! See tähendab, et ma teen edusamme. Okei, nüüd ma lähen küll Piiblit tuunima :)

Vene keel on kõige nõmedam aine üldse.

pühapäev

Käisin täna Ristteel, kus oli parim Jumalateenistus mu elus vist. Seal esines see äge bänd ka-Kristian Stanfill. Nende esitatud ülistuslood olid lihtsalt mega head. Üks laul pani mind küll täiega sügavalt kristluse üle mõtlema. Me istusime M-K ja Bettiga üsna taga ka õnneks, sest keset teenistust pahvatasin ma lihtsalt naerma. Ja Maria-Kristiina ka, sest talle tundus see nii naljakas olevat(Toivo istus meie ees). See naer tuli just Märdi jutluse ajal. Märdi jutluse sisu rääkis usaldusest, Saamuelist, Eelist ja tema poegadest ja loomulikult ka Kreetast. Märt hakkas rääkima just sellest, kuidas Jumal Saamueli hüüdis ja mina mõtlesin sellel ajal oma seiklustele Eliisaga. Ja nii ma naerma pahvatasingi. Kuna Maria-Kristiina hakkas ka naerma, siis ei saanud me kumbki pidama. Okei, mingi aeg rahunesime me maha, aga see sama jama kordus siis, kuui Betti arvas, et ma nutan. Ülistus oli seal lihtdalt suurepärane. Ma tõesti tundsin, et ma täiega saan Jumalat ülistada. Pärast Jumalateenistust läksime M-K ja Bettiga linna. Kaubamajja. Mingi aeg läksid namad ära ja ma jäin emaga linna. Ja pärast seda käisin Salemis. Päris lahe oli. Homme on jälle KOOOOOOL:/ See on niiiiiii mega nõme!

:)

Mul on lihtsalt nii meeletult igav, et ma hakkasin blogi kirjutama. Ma olin nii meeleheitel, et ma oleksin äärepealt üksi kinno läinud. Kümnesele seansile. Aga kuna mu ema mind ära ei viitsinud viia(külalised tulid) ja buss oleks ka kell kümme tulnud ning ma ei hakanud jalgsi minema, siis mõtlesin, et teen hoopis blogi. Aga enne blogi istusin MSNis ja rääkisin Roni, Kristeni, Laura ja Eliisaga. Eliisa arvuti jooksis kokku ja ta saatis mulle SMSi sisuga mul arvut jooksis vastu seina. Selle peale naersin ma üsna pikalt. Tüüpiline Eliisa. See on kõige lahedam SMS mul siiani. Kui ma saaksin, siis ma raamiksin selle kohe ära. Homme lähen Ristteele ja Eliisa tuleb vist ka. Vähemalt tahab ta seda väga teha. Seal on ju see äge bänd ja üldse. Mina olen ju seal. Okei, ei tegelt Risttee on ise lahe. Aga kuna homme on gospelkoor, siis ta natuke kahtleb veel selles, kas ta ajaliselt saab tulla.

Terve tänase päeva istusin ma lihtsalt tühja. Natuke ma koristasin ka, aga enamjaolt istusin siiski tühja. Selle pärast mu koristamine nii pikaks veniski. Vähemalt sain ma oma kapi korda tehtud. Nii palju asju läks ära viskamisele. Ja ma käisin täna 2 korda duši all. Ühe korra käisin niisama. Ja teisel korral pesin pead. Päris mõtekas ju. Seega, kuna ma 2 korda käisin, siis järelikult kulus mul selleks 14 minutit(7+7). Ei, tegelikult täna ei üritanud ma uut rekordit püstitada ja seitsme minutiga ma pesus ei käinud. Täna lahkusin kodust ka ainult ühe korra. See oli siis, kui ma tanklasse rämpsu ostma läksin. Arvatavasti igavusest. Midagi ma tegin veel, aga mulle ei tule meelde, mis see täpselt oli. Ahjaa, 1 asi veel. Ma ei taha KOOOLI! Ma tunnen praegu täiega, et kõik saab jälle endiseks ja ma muutun jälle normaalseks. Normaalsemaks. Okei, nüüd peaks küll midagi mõtekamat tegema hakkama. Head ööd :)

Mul on kõht tühi. Peaks vist sööma minema.

Jesus paid it all

Tänase päeva võin võtta kokku vaid ühe sõnaga-SUPER! See on enamjaolt ka selle pärast nii, et Maali on lõpuks ometi MSNis. Ja mul oli täna Eliisa, M-K ja Mariadega nii lahe! Ja Risttee ka ruulib täiega! Täna on kõik nii hästi läinud, et mul on rõõmustamiseks nii palju põhjuseid. Käisin täna ka Eliisaga LIFTil. Nii superäge oli. Seal esines ka Kristian Stanfill oma bändiga. Nii hea on lihtsalt näha, kuidas ta kogu oma südamest ülistust laulab. Seda vaadates tekib täiega tahtmine ülistada Jumalat. Jah, tänane LIFT oli lihtsalt võimas ja meeldejääv. Appi, ma pole nii kaua kirjutanud ja nüüd on mul liiga palju mõtteid, mis omavahel sassi kipuvad minema. Päris hull. Igatahes pärast LIFTi läksime Eliisa, M-K ja Mariadega kaupsi poole. Terve tee me ainult naersimegi ja mina tundsin ennast täiega laksu all olevana. Nende sõnul olingi ma varem selline. Ei no väga julgustav. Kaupsi juures läks esimene Maria bussi peale(M-K). Teise Maria saatsime me Eliisaga bussijaama ja kolmas läks bussijaamas minema. Pärast seda, kui me olime teise Maria bussi peale saatnud, läksime ka ise Eliisaga bussi peale. Kaubamaja eest istusime 5 peale. Meil on tavaliselt nii kombeks, et lähme 5 peale ja sõidame Risttee lähedale ja tuleme maha ja räägime ja siis lähen ma Eliisa maja lähedal bussi peale, kuhu Eliisa mind tavaliselt saadab(Eliisa ju). Bussi peal nägime me veel Katat, Kristat ja veel kahte poissi. Reede ju. Pidu, pidu, pidu. Bussi pealt maha tulles jalutasime "minu" bussipeatuse poole, kus me pidime 14 minutit bussi ootama, Terve selle aja arutasime me Eliisaga teiste Salemi noorte tulevasi elusid. Kus nad elavad(linnas), amet, perekord ja üldse selline peen värk. Nii lahe oli. Me rääkisime ka enda eludest. Ja Maali omast. Me teame Eliisaga ainult seda, et me tunneme temast sajaga puudust ja me teame ka seda, et me jääme veel pikaks ajaks sõpradeks. Sisetunne selline. Koolis on ka nii meeletult masendav Maalita. Enam pole mitte kellegagi kõigest rääkida. Nagu rääkida võid kõigiga, aga mitte nii nagu Maaliga. Tema on ju Maali ikkagi. Alati estra Tõnis(s)oni klassist möödudest tuleb mulle üheksas klass meelde ja Maali. Kogu vana klass. Mul on küll nii äge klass, aga vanast tunnen küll täiega puudust(seal oli ju Maali). Üldse pole kool enam nii lõbus ja vahetunde ei oota ma ka enam nii väga. Okei, vahetunde ootan ikka, aga ainult selle pärast, et ma saaks Mallingu ja Jäägeri tunnist puhkust. Neid tunde on ju nii palju! Maali võiks ikka täiega meie klassis veel käia. Siis ei pommitaks Malling ka igat õpilast nõmedate küsimustega. Muidu oli Maalil kombeks küsimustele vastata enne, kui õpetaja teisteni jõudis. Nüüd on kõigil jälle 1 mure rohkem. Nüüd on Maali lõpuks ometi MSNis. Nii äge lihtsalt! Varsti peaks magama ka minema. Igatahes enne LIFTi sain ma ka Eliisaga kokku. Temaga kokku saamist ootasin ma terve tänase päeva. Tegelt ootan ma seda alati. Talle helistamist ma küll nii väga ei oota, sest kumbki ei suuda kõnet lõpetada(järgmine kord võtan Ly vahendajaks). Igatahes sain ma Eliisaga 17.30 raamatupoes kokku. Teine Maria tuli ka ja sealt läksime edasi mäkki. Ja sealt edsi bussi peale, kus ma nägin Rivot! Rivo on ka lihtsalt megalahe. Ma polnud teda ka nii kaua näinud ja hea oli rääkida temaga. Tõsiselt lahe, et ma teda lihtsalt bussis nägin. Ma ise arvasin küll, et ta kolis juba ammu Tallinnasse. Perega. Aga ei kolinud. Edasi läksimegi LIFTi jälle. Ja seal algaski see kõige lahedam osa. Bänd ja Risttee rahvas. Nii lahe oli neid jälle näha. Täna oli tõesti lahe. Kõik läheb aina paremuse poole. Ma poleks kunagi arvanud, et ma Ristteest kunagi nii hästi hakkan arvama. Nii lahe! Eliisaga oli täna nii megalahe lihtsalt! Päriselt. Ja Maalit tahaks ma ka juba täiega näha! :)

Viljandi

Värvisin täna Viljandis aeda. Jee!

Käisin täna koolis. Täna algas jälle ametlikult kool(muidu poleks läinud). Õnneks olid meil lühendatud tunnid. Kuna kahe esimese tunni ajal aktus oli, siis toimusid ainult matemaatikad ja vene keeled(teisel rühmal saksa keeled). Vene keele tunnis saatis õpetaja mulle mürgise pilgu ainult selle eest, et ma küsisin Kai käest, kas ühest kultuuri tegelasest piisab(kontrolltöö). Kindlasti poleks see pilk nii mürgmine olnud, kui ma poleks eelmise aasta viimasel veerandil vene keele õppimisse nii ükskõikselt suhtunud. No viimasel veerandil ju ikka võib. Koolist sain lahti kell 12. Seega, mul vedas siiski rohkem, kui ma alguses olin arvanud. Algselt olin Eliisaga kokku leppinud, et saame linnas kokku kell 3, aga muutsime selle siiski poole kaheks. Käisime niisama linnas ringi ja jõime teed. Ja kooliasju ostsime ka. Lõpuks läksime ka mäkki, kus me päris kaua passisime. Tühja. Ja siis läksime jälle Kaubamajja. Nõme, et kell nii palju on ja varsti jälle kool on:/ Homme on mul veel 9 tundi ka, seega koolist saan lahti kell 5 umbes. Jube! Ma võin kihla vedada, et homme kodugrupis ei suuda ma silmigi lahti hoida. Samas on mu uus klass üsna lahe. Tibisid(minusuguseid) eriti palju ei tulnudki. Kaks tükki vist. Ülejäänud olid tavalised. Normaalseid poisse oli ka vähe. Nagu normaalseid(Ly klassil ei vedanud selles suhtes absoluutselt). Oma klassiga olen mina küll väga rahul, kuigi Maali võiks siiski minu klassis käia. Peaks vist magama minema.

Risttee

Algatuseks tahan öelda, et kohutav on see, kui inimesed valetavad. Lihtsalt vastik on inimestes pettuda ja ainult selle pärast et nad otsustavad, et ei räägi tõtt. Ja ei mõtle selle läbi ka teistele. Õudne. Ja esmaspäeval on juba kooooool. Ilma Maali-Liina Kullata ja ilma Liisi Toropita ja ilma Kärt Torita ja ilma...hmm...neid on liiga palju. Ma ei hakka loendama neid. Praeguse seisuga ma küll kooli ei oota, kuigi lugedes oma ühte viimastest postitustest, leidsin, et sinna olin ma kirjutanud just seda, kui väga ma kooli ootan. See pidi olema sellest, et päike oli mulle pähe hakanud ning ma ei mõelnud sellele, et Maalit pole tulevasest aastast enam minu klassis. Samas hea, et ma sellele ei mõelnud, sest siis oleksin ma terve suve selle pärast põdenud. Ma arvan, et Jumal korraldas selle nii, et ma ei peaks kooli pärast põdema. Muidu poleks ma isegi suve suutnud nautida ning kooli alguseks oleks ma jällegi sama väsinud olnud. See selleks. Igatahes viimasel ajal olen kogunud seda, et ma ei tunne enam Jumala ligiolu. See on olnud juba pikemat aega nii. Ma ise arvasin, et see on Salemist. Mõnikord tunnen lihtsalt, et ei suuda sinna minna ja olen õnnelik, kui saan Salemi üritustele hilineda(haiglane jah). Selle pärast lähengi homme Ristteele. Ehk polegi Salemi kogudus minu jaoks. Vähemalt praegu. Ma tean, et see aeg läheb mööda, aga praegu tunnen täiega, et Salem pole minu jaoks enam see, mis vanasti. Ja uuel noorteka hooajal pean ma blogisid hakkama tegema. Oh õudust. Okei, iseenesest on see lahe, aga mitte praegu. Ma ei oska sellest ka kellegagi rääkida. Õnneks Laura soovitas mul täna lugeda "Eesmärgist juhitud elu" 14ndat peatükki(tänks). See tõesti aitas. Ma usun, et see mõjus mulle nii hästi just selle pärast, et ma pole viimasel ajal lihtsalt suutnud Piiblit lugeda ja samas tundnud selle pärast ka süümekaid. Kuna ma täna lugesin seda, hakkas mul parem. Ja ma tundsin jälle, et Piibel on siiski mu sõber. Nii mõnus. See peatükk ise oli ka meeletult julgustav. Hea oli jälle lugeda Jumala kohta. Kuna meil ka osadust pole absoluutselt olnud, siis oli see tõesti vajalik. Kindlasti mõjus kõigile ka halvasti Maali Inglismaale minek. Mina tunnen temast küll kohutavalt puudust. Selle pärast otsustasimegi Eliisaga Maalile paki saata ja talle ka kirjutada. See pakk peaks küll talle rõõmu tegema. Me oleme Eliisaga sellesse pakki nii palju aega ja vaeva investeerinud. Aga super oli seda siiski teha. Kahjuks pole see veel päris valmis. Kiri on kirjutamata ja veel mõned asjad poolikud. Aga küll me need valmis saame. Otsustasime Lauraga ka Harrile öelda seda, kui oluline ta Salemis on ja kui palju me teda igatseme ja kui palju ta Salemi noortele andnud on. Tal peaks samuti olema hea meel seda teada. Mõnikord tuleb lihtsalt inimestele meelde tuletada, mida nad tähendavad. Päris hea oli lõpuks jälle üle mõne aja blogitada. Tänks, Laura selle tänase vestluse eest. Kuna mul pea valutab, siis lähen vast magama :)

Jõulud!

Esmaspäevast neljapäevani on palju juhtunud. Esmaspäeval saatsin Maali bussi peale. Kohutav oli. Lõpuks hakkasime mõlemad nutma. Veiko pidu oli ka, aga mul oli tõesti nii meeletu peavalu ja otsustasin selle siiski vahele jätta. Sorri, Veiko. Teisipäeval nägin Eliisat! Nii lahe! Läksime kohe pange. Ja siis kaupsi. Ja siis raamatupoodi. Ja siis üldse, niisama. Kolmapäeval läksime Eliisaga Tallinnasse. Nägime seal ka Mirjamit. Tagasi tulime rongiga ja läksime siis kaupsi. Neljapäeval käisime lihtsalt Eliisaga linnas. PS. Ma olen õel. Ja me ootame Eliisaga JÕULE!

jeees

Tallinn, here I come!

:(

Homme tuleb Eliisa ja läheb Maali. Kas saab enam hullemat asja olla? Ahjaa, täna rääkisin pikalt Lyga, aga kuna Maali läheb homme ära, siis pole mul mingit tahtmist täna pikemalt blogitada. Äkki homme.

:/

Täna käisin Tallinnas ja homme on tähtis päev!

Tsink Plekk Pang

Jah, Mirjamil on õigus. Homme saab nädal mu viimasest postitusest. Päris hea oli mõnda aega mitte kirjutada. Kuigi päris palju on selle aja jooksul juhtunud. Näiteks esmaspäeval oli kodugrupp, mida viis läbi Harri. See oli lihtsalt super. See kodugrupp koosnes põhiliselt palvetamisest, mis oli iseenesest väga vajalik. Marleen oli ka kohal! Ja Valts. Pärast läksime alla jäätist sööma. Järgmisel päeval oli noorteka üldkoosolek, millest mina pääsesin, sest läksin Tallinnasse. Tallinnasse minek tuli just õigel ajal. Mõnus oli mõneks ajaks Salemist kaugemale saada ja Tartust välja. Ning üldse oli mõnus Tallinnas linnas käia. Kuigi ma pidin seda umbes 10 tundi tegema(kõndima). Igatahes oli see seda kõike 100% väärt. Jalad olid ainult valusad pärast. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui ma veel kingad oleksin jalga pannud. Tegelikult lootsin ma Mirjamiga ka kokku saada, aga kuna mul ta numbrit polnud ja ma ei saanud teisipäeval normaalsel ajal MSNi minna, et midagi kokku leppida, siis ma ei näinudki teda kahjuks. Tallinnast Tartusse hakkasin sõitma kümme läbi ja samuti jõudsin Tallinnasse enne kümmet. Muidu polekski võib-olla see kõndimine väärt olnud seda vaeva, kui need ostetud asjad poleks seda kõike välja lunastanud. Õnneks lunastasid. Igatahes neljapäev oli jama. Täiega igav oli. Õhtul käisin ainult emaga lõunakas ja vaatasin telekat. Ja reedel. Vot reede oli juba midagi. Vägev tegelikult. Nägin Maalit. Käisime panges ja kinos(transformerid). Väga lahe oli teda jälle näha ja rääkida oli ka paljust. Kõige lahedam on see, et Maali tuleb juba esimesel vaheajal Tartusse. Tema esimesel vaheajal. See on siis nädal aega meie omast varem. Nii äge! Kahjuks pärast kino tuli talle isa järgi. Enne minekut andis Maali mulle täiega armsa karbi, mille ta mulle oli teinud(isegi Pipi ütles, et see on äge). Igaks juhuks, kui me enne ta minekut enam ei kohtu. See karp oli lihtsalt nii lahe. Nii seest kui ka väljast. Sisse oli ta kirjutanud luuletusi sõpradest ja pani sinna 2 pilti, mis me automaadis tegime kunagi. Nii armas. Ja loomulikult oli karp täis minu lemmikuid komme(marianne) ja sulgi ning ka tema mälestusi, mis me koos teinud olime ja mida ta minust mäletas. Nii armsad olid need kõik. Nii megalahe oli neid lugeda. Ja 1 hullult armas käevõru oli ka seal. Nii äge karp. Ma ei saanud neid hakata tänaval lugema, seega läksin istusin pingile, kus minust möödus kamp inimesi, kellest 1 ütles minu kohta, et ma olen õnnelik. Loomulikult olen ma õnnelik, et mul nii fantast sõbranna on! Kuigi kohutav on see, et ta läheb 27ndal ära. INGLISMAALE! Aga õnneks näen ma teda varsti jälle! Jess! Homme lähen ma sugulase sünnipäevale. Tallinnasse. Ja pühapäeval tunnistan teenistuse ajal. Nii lahe. Ja naljakas on see, et Mirjam tunnistab ka oma koguduses samal ajal. Mirjam on ka osutunud super inimeseks lihtsalt. Nii vinge, et me samal ajal tunnistame lihtsalt! Ja Kataga on ka lahe rääkida :) Praegu on kõik kõige paremas korras :) Ja Eliisa tuleb nüüd juba 2 päeva pärast tagasi!

9 päeva veel

Täna rääkisin Veikoga. Väga lahe on tegelikult ju temaga rääkida. Ma ei teadnudki, et ta nii lahe on. Ja ta õpetas mulle midagi väga olulist. ME OLEME JUMALALE NII LÄHEDAL, KUI ME OTSUSTAME OLLA! Tänks, Veiko, et Sa oled Veiko :) Ja Eliisa tuleb 9 päeva pärast tagasi!

27

Elu on ALATI ilus. Ükspuha, mis juhtub. Ükspuha, mis keegi teeb või mõtleb. Veel vähem, mis ütleb. Elu on ilus ja jääb ilusaks. Tänapäevane maailm on nii agressiivne. Täis vägivalda. Vaenust tekib vägivald, vägivallast hirm, hirmust pessimism, tunne, et miski siin maailmas pole enam õieti. See pole ju nii. Ära pürgi tundmatutesse kaugustesse. Ära mõtle suuremalt, kui Sa ise oled. Võta aeg maha ning vaata enda ümber. Kõik on hea! Vaata aknast välja, mis iganes Sa sealt ka ei näeks. Mõtle, kuskil teeb seda sama inimene, kellest hoolid. Ning kui kasvõi 1 säärane inimene. Kasvõi 1, kes hoolib. Siis on elu ilus. Ära ole pime. Ükskõik, mis keegi ütleb või teeb. Sina vaata aknast välja ning mõtle nendele, kes on Sulle lähedased. Ning Sul ei saa elus kunagi valus olema.

Ma ei tea, kas see päriselt ka mõjub, aga kuna ma mingi aeg kõike huvitavat oma märkmikusse üles kirjutasin ja selle taaskord olen avastanud, siis mõtlesin, et kirjutan sellest blogisse. NB! Ma POLE emo. Ma pole seda ise eriti katsetanud(jutu sisu). Selle jutu sain ma tegelikult tänu Aarnele. Ma ei tea, kas tema on selle välja mõelnud(ta on väga loov inimene) või on ta selle kusagilt leidnud. Mina isiklikult seda lugedes ja kirjutades mõtlesin Eliisale. Ma pole teda näinud umbes....hmm...umbes 25 päeva. Nii kaua! Aga õnneks näen ma teda juba kümne päeva pärast. Jesss! Ja siis läheb Maali ära Inglismaale. Aga õnneks ta tuleb oma esimesel vaheajal Tartusse. Kui hästi läheb. Ja Veiko tuleb ka juba 26ndal Pärnust tagasi. Peaks vist pipragaasi muretsema, et ta kõditamisest pääseda. Ning Laura läheb 23ndal Rootsi ja tuleb alles 29ndal! Nagu mida pekki?! Ahjaa, täna nägin Janeli`d ka üle pika aja. Ja ka Deeliat. Nii hea, et Eliisa varsti tagasi tuleb. Mina olen selle üle üliõnnelik. Lõpuks näen teda jälle üle pika aja! Ma tunnen temast nagu täiega puudust. Kuna Eliisa on ära olnud, siis olen saanud ka rohkem aega veeta Kadiga ja Lauraga, mis on ka lihtsalt super olnud. Nad on ka lihtsalt nii üleägedad inimesed. Aga Eliisa võiks siiski juba kiiremini tagasi tulla. Okei, täna on 17 onju, siis tuleb 18, 19, 20, 21, 22, 23(Laura läheb ära. Niu), 24, 25, 26(Veiko tuleb) ja siis see kuulus 27 Jess! Lõpuks tulebki Eliisa. Seega 10 päeva veel! Nii vähe! Nii lahe! Ja siis tulebki ta juba tagasi! Jupiduu! Ja siis veel 29ndal tuleb Laura ka tagasi! Nii super lihtsalt! Täna pidin veel tibi ka mängima. Õigemini, mitte mängima, vaid laskma ennast tibina filmida, sest ma ei pidanud ju eriti pingutama selleks(eksole Roland). Okei, igatahes näen ma kümne päeva pärast jälle Eliisat ja ma olen ka nii õnnelik, et minu elus on ka Laura ja Kadi, kellega on alati nii lahe olnud.

lumi, lumi, lumi

See üliäge müts, mis ma eile kaubamajas nägin, on nüüd minu kapis. Mõtlesin eile õhtul, et ostan selle siiski ära, aga kuna ma eile enam kaupsi ei jõudnud, siis ostsin selle täna enne Salemisse minekut. See on nii lahe ja nunnu. Okei, igatahes enne Salemisse tulekut käisin veel Eedenis ja läksin Kanalist mööda. Kuna seal nii palav oli, siis võtsin kingad ära. Mõne aja pärast jõudsingi montonisse. Seal oli üks täiega lahe müüja. Kuidagi võttis oma tööd tõsiselt ja tegi endast kõik, et kliendid ennast ebamugavalt ei tunneks. Ma nägin kunagi ühte teist lahedat müüjat ka, aga nende kahe erinevus oli see, et see teine müüja oskas kaupa pähe määrida. Aga osavad ja lahedad olid nad siiski mõlemad. Nii, sealt ära tulles helistasin Laurale ning leppisime kokku, et saame tema ja Roniga kokku passaži juures. Ma lootsin, et nüüd saame Salemisse minna, aga pidime siiski tagasi kaubamajja minema. Sealt ostsime veel jäätiseputkast jäätist. Tundub, et müüjal eriti kogemusi polnud, sest šokolaadi asemel andis ta meile segujäätised. Ja need olid tõesti kohutavalt rõvedad. Šokolaadi osa oli nii mõru. Ron ja Laura naersid suht enamuse ajast selle üle, et ta segu pani. Lõpuks jõudsimegi Salemisse. Sinna tuli meile seltsiliseks mõne aja pärast ka Max, kes noomis meid coca pudeli pärast. Tühja coca pudeli. Mõne aja pärast otsustasid Ron ja Laura hakata flaierit tegema. Kuna aga mina olin nii väsinud ja mul oli ka palav, siis ma praktiliselt midagi muud peale vingumise ei teinudki. Ma tahtsin hoopis koju minna. Laura ja Ron ei viitsinud mulle ust lahti teha ning nagu sellest veel vähe poleks, siis Ron ei lubanud mul koju minna. Lõpuks sain sealt kuidagi tulema. Käisin veel Rimist läbi ja läksin jalgsi koju. Koju jõudes läksin elutuppa ja hakkasin telekat vaatama. Ma enda toas ei tahtnud vaadata, sest tuba oli sassis. Ning kuna ka kuumus nii kohutav oli, siis ei suutnud ma seda korda teha. Selle asemel valisin lihtsama ja parema variandi ning läksin elutuppa telekat vaatama. Seal vaatasin Mtv-d ja Seitsmendat taevast. Kui need läbi said, läksin MSNi, kus ma üle pika aja rääkisin pikalt Harriga. Ei, väga äge oli temaga rääkida üle pika aja. Nagu väga äge. Loomulikult rääkisin ma ka Lauraga MSNis. Ta teatas mulle, et noorteka flaier on lõpuks valmis. Jess! Kuna seal sidruni pilt on, siis on see raudselt äge. Nii äge on veel ka see, et sügisel hakkavad jälle olema noortekad ja varsti hakkab kool. Ma oleks küll rõõmsam, kui kool ei kestaks nii kaua, aga kooli algust ootan siiski. Ainult algust. Ning siis hakkavad ka uuesti olema kodugrupid ja kindlasti tulevad ka uued inimesed Salemisse. Ja ka LUMI tuleb lõpuks(koos pühadega). Nii äge! Kuna ma olen teleka vaatamise ja MSNis olemise peale nii palju aega raisanud, siis oleks nüüd küll viimane aeg midagi mõtekat hakata tegema. Peaks selle asemel hoopis Piiblit lugema, et MSNis aega raisata. See oleks vähemalt kasulik. Kindlasti on ka kasulik teistega suhelda, aga mitte mitu tundi järjest läbi interneti. Kuigi sõbrad on küll ägedad.

Harry Potter

Niiii. Täna oli tegevust küll küllaga. Hommikul käisin Katuga kinos. Me vaatasime Potteripoissi. Päris kena oli ta. Ei, tegelikult meeldis see film mulle, sest nende kommentaaride põhjal olin kujundanud sellest filmist üsna kohutava arvamuse, kuid kuna see film ületas neid, siis see meeldis mulle. Eriti palju ma loomulikult filmi vaadata ei suutnud, sest enamuse ajast lollitas Katu ning kommenteeris kõike valju häälega. Kõige rohkem naeris ta Luna Lovegood`i üle(tema hääl ja olek). Ma küll ütlesin talle, et ei tule enam kunagi temaga kinno(lootes, et olukord paraneb), aga see tegi kõik hoopis hullemaks. Kuigi kui aus olla, oli temaga tõesti ääretult lõbus. Nii lõbus, et ma läksin temaga isegi kaubamajja pinaleid ja päevikuid otsima. Nende asemel leidsin hoopis ühe ülivinge mütsi. Ma polnud teda lihtsalt nii kaua näinud. Hea oli teda jälle üle nii pika aja näha. Mulle ei jõua ikka veel kohale, et me ei lähe sügisel enam samasse klassi.

Pärast seda suundusin Salemisse, kust leidsin eest Roni, Kristeni, Laura ja Kadi. Seal tegid nad mulle lühiülevaate videost, mida me pidime kohe tegema hakkama. Seda tehes ei suutnud mina naeru tagasi hoida, sest Laura mängis oma osa lihtsalt nii hästi välja. Isegi Ron kommenteeris, et tema kõrval ei tundu me üldse head vms. See oli suht naelapea kohta tabatud küll. Kuna see kõik oli improviseerimise käigus juhtunud, siis polnud meil õrna aimugi, mida edasi filmida. Me teadsime ainult, et Kadil oli tema kostüümis palav ning minul polnud jällegi minu riideid kaasas. Seega läksime tagasi Salemisse. Ja sealt RIMI-sse. Ja siis jälle Salemisse.

Sealt läksime Kadiga jällegi koju, et Sami lahkumispeole minna. Seal oli ka lihtsalt nii lahe. Loomulikult oli ka hea näha jälle üle pika aja Risttee rahvast. Eriti Betit ja Maria-Kristiinat. Ja ka Triinu, Marieli(kellega ma koos koju tulin)Merlinit, Liisi, Hannat, Katit, Airetit, Sami, Elerini ja teisi. Ma sain ka tuttavaks Stella ja Elinaga. Õed-Tähed. Ja kindlasti oli ka seal paar üliägedat mängu. Neid mängiks isegi veel, kui vaja on. Ainult küüslauku ma küll enam kunagi süüa ei kavatse. Õigemini neelata. See oli küll kohutav. Pidu sai läbi ning pidime ka Sam`iga hüvasti jätma. Kaheksa paiku tahtsin ma kaubamajja minna, aga kahjuks sain sealt tulema alles 20.46 ning kaupsi ei jõudnudki kahjuks. Järgmine kord tean vähemalt, et pean kiirema tempoga kõndima. Õnneks olin ma koos Maria-Kristiinaga ja seetõttu oli mul millestki ka rääkida. Ta rääkis, et igal kogudusel on omad plussid ja miinused ning kui ma küsisin temalt Salemi miinuste kohta, siis ei osanud ta vastata. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et võiks olla rohkem ülistust ning noori. Meist olid natuke maad maas Kadi(ananassiga), Betti ja Liis. Kuna kaubamaja toiduosakond oli veel lahti, siis Liis läks sinna juua ostma. Koos Betiga. Nemad 3 läksid kaubamaja eest edasi bussi peale, et koju saada(M-K, Liis, Betti). Meie Kadiga läksime jalgsi koju. Tee peal nägime hunnikute viisi hiidämblikke oma hiidvõrkudes. Need kõik olid kollasel sillal. Eriti sõbralikud nad just välja ei näinud. Me jõudsime Kadiga juba raamatukogu juurde, kui Mariel meile järgi jõudis. Sealt maalt läkski kõik lahedaks. Rääkisime veel üsna pikalt pikal teel juttu, kui 1 auto meist möödus ja palus meil autosse istuda. Kuna aga ahistajatest ei tohi välja teha(enamjaolt), siis seletasin oma juttu edasi. Mõne aja pärast olidki nad kadunud(sest me ei teinud neist välja). Siis sõitis meie juurde ka üks jalgrattur, kes peaaegu peaga vastu posti sõitis(arvatavasti oleks sellel kohutavad tagajärjed olnud). Õnneks viimasel minutil keeras ta paremale, kus ta oleks peaaegu vastu puud sõitnud, kuid viimasel minutil siiski kõnniteele tagasi keeras. Ei tea kas ta oli purjus või?! Või üritas meile lihtsalt muljet avaldada(mis ei õnnestunud). Kuna kell oli juba 23, siis otsustasime ka ise lõpuks koju minna. Kuigi pean tunnistama, et meeletult lahe oli nendega seal rääkida. Ja selle jalgratturi "õnnetuse" üle naersime veel üsna pikalt. Õnn oli, et ta viga ei saanud. Lihtsalt need sõnad, mis ta pomises, olid üsna naeruväärsed. Seega me lihtsalt pidime naerma.

esmaspäev

Nägin täna Maalit. Lõpuks ometi! Nii kaua pole näinud teda. Nagu tõsiselt kaua. Isegi Eliisat nägin pärast Maalit veel. Kõigepealt käisime kaupsis(toidu osakonnas), sest seal oli mõnus jahe. Ei, tegelikult käisime seal, sest mõtlesime osta smuuti jooki ja kõrsikuid ning kaubamaja ette sööma minna. Nagu me tavaliselt ikka teeme. Murul istudes nägime isegi Liisi ja Marget. Nendega oli üsna võimatu rääkida, sest nad otsisid linde taga(nad olid lindudele saia ostnud). Loomulikult ei käinud me ainult ühe korra kaupsis. Me läksime tagasi ja ostsime seekord greipi ja juua veel. Maali otsustas tagasi koju minna viiese bussiga. Hea, et ta varajasemaga ei läinud. Tõsiselt lahe oli teda jälle üle pika aja näha. Ma kutsusin endale ka ema järgi. Kuna täna nii palav oli, siis otsustasin kohe koju minna ja telekat vaadata. Mingi aeg läksin ka MSNi. Kodus oli mul selline kohutav peavalu ja mõtlesin mingil ajal Katuga välja minna. Tegelikult tahtis ta rolleriga sõita. Aga kuna kell kümme pidi hakkama üks hea film, siis lükkasime selle homsesse. Okei, nüüd lähen magama. Ahjaa, Eliisa võiks ka juba ometi tagasi tulla! :)

M-K ja Betti

Väga super oli täna Viinalasside pool ja Kadiga linnas käia. Tõsiselt, tänast päeva ma niipea ei unusta. Ja Eliisa tuleb 16 päeva pärast tagasi! Jess!

Jooks+mäkk

Selle nädala kõige kohutavam asi oli see, et ma käisin täna kaks korda mäkis. Esimene kord Laura, Jakobi ja Veikoga ning teine kord Kadiga(megalahe). Esimesel korras selle pärast, et me leppisime eile Martini ja Lauraga kokku, et läheme mäkki(loomulikult Martini asemel tulid sinna Veiko ja Jakob). Pärast seda läksime Salemisse. Vot sinna tuli lõpuks Martin. Väga äge. Mina ei viitsinud ka Salemis eriti kaua passida ja noh kuna me ka otsustasime, et läheme kell seitse jooksma ja ujuma(Kadi, Laura, Max, Risto ja Martin), siis läksin koju, et riided ära vahetada. Kokku saime Viinalasside maja ees(kogu kamp). Mina sain Kadiga veel tema maja juures kokku ja sealt edasi läksime Viinalasside poole. Edasi jooksimegi siis karjääri juurde. Täiega mõnus oli seal ujuda. Nagu täiega. Martin, Risto ja Laura läksid kohe välja, meie jäime veel Kadi ja Maxiga lollitama. Max õpetas meile päris palju uusi viise, kuidas pritsida. Tagasi saime Lindeni autoga(ta tuli ka mingi aeg ujuma...Bobiga). Kuna on reede õhtu ja me kumbki Kadiga ei viitsinud lihtsalt kodus olla, siis otsustasime, et läheme linna või sööma või kuskile. Nüüd tuleb mängu see teine mäkis käik. Me olime seal ka suht kaua ikka(McChicken). Kaasa ostsime veel metsamarja pirukad. Edasi rääkisime kõndides. Jõudsime lõpuks mingile Mõisavahe pingile, kus keegi Tom palus meie abi kolme ja seitsme vahel valides(3). Loomulikult ei selgitanud ta meile, miks see nii oluline oli kahjuks, sest Kadi ei suutnud muust mõelda, kui sellest, miks seda vaja oli. Mingid venelased tulid ka meie suunas, mille peale me ümber kiigu tiirutama hakkasime. Lõpuks jõudis neile kohale, et me nende eest "põgeneme" ning jätsid meid rahule. Kokkuvõttes rääkisime me vähemalt 3(Tom vist küsis meilt varjatul viisil, mitu tundi me rääkida kavatseme) tundi niisama. Põhiliselt noortekatest ja Salemist. Kõik lahedad noortekad meenusid sellega seoses. Väga lahe oli täna. Tõsiselt palju sai olulistest asjadest räägitud. Homme lähme ka linna veel. Loodetavasti mitte mäkki.

Eliisa

Kuna ma lubasin endale(vähem kui teistele), et ma enam ei põe nii palju igasuguste tühiste asjade pärast ning ei vingu, aga kuna ma Eliisat niiiii väga igatsen, siis pean ma vähemalt blogisse kirjutama tema kohta. Parim sõbranna ju ikkagi. Ja just praegu on ta ära. Nagu just P.R.A.E.G.U. Ja tagasi tuleb ta alles 27ndal. Oot, palju mul nüüd aega ongi? 18 päeva?! Ma ei näe teda veel 18 päeva! Misasja?! Appiii! Nüüd on mul küll põhjust emoks hakata. Okei, okei. Mul oleks temaga nii väga vaja rääkida. Ja praegu teda pole. Nagu mõlemad inimesed, keda ma usaldan(kes tõesti ei räägi edasi) on ära. Jube! Eliisat tahaks küll kohutavalt näha või vähemalt rääkida temaga. AGA mul on ju SIM-kaart kadunud ja Eliisal on telefon väljas. Okei, no põhimõtteliselt saab ka kirjutada, aga ta pidi ise mulle esimesena kirjutama(sest ta ei osanud mulle seda aadressi öelda), aga arvatavasti kirjutab ta Viljandisse. Ja ma ei tea millal. Seega jääb üle ainult vinguda. Okei, parem otsin oma SIM-kaardi üles ja helistan siis Maalile. Jah, seda ma homme teengi! Uskumatu. Ma pole Eliisat näinud ma ei teagi kui kaua ja ma tunnen juba, et kõik on paigast ära. Ma ei jõua enam ära oodata, millal ta tagasi tuleb. Selle aja jooksul olen ma küll täiega mõistnud seda, kui tõeline sõbranna ta on. Ma pole vist veel ühtegi teist oma sõbrannat nii kohutavalt igatsenud. Eliisa, tule juba tagasi! Ja sorri, et ma emotsen!

Cupery`d

Mul oli eile nii rõve peavalu, et ma ei hakanud blogitama. Igatahes eile ma:

• Käisin Kristeni ja Kertuga mäkis
• Läksin pärast seda nendega Salemisse
• Käisin Kertuga poes(ostsime kodugrupi jaoks puuvilju ja Max`ile pilaffi)
• Tegin Kertu ja Kadiga puuviljasalatit
• Olin kodugrupis
• Sain sealt häid mõtteid
• Läksin Kadi ja Kertuga Viinalasside poole(Cupery`de lahkumispidu)
• Rääkisin Eveli, Triinu ja Heleriniga Viinalasside katusel
• Kõndisin Kadi, Kertu ja Kailiga(tema sõitis) läbi metsa kodu poole, kus mingid poisid põõsast välja hüppasid ning Kadi ja Kertu selle peale kiljuma pistsid(NB! Mina mitte)
• Jõudsin koju
• Ei kirjutanud blogi
• Suht kõik. Kuigi kahju, et me siiski eile jooksma&ujuma ei saanud minna. Isegi Veli ja Liis oleks saanud tulla, kui me poleks Viinalasside poole läinud. Aga eks nad tulevad siis järgmine kord. Reedel saab Martin ka meiega kampa lüüa ja jooksma tulla. Jee! Ja Laura tuleb ka homme tagasi.

Simpsonid :)

Ma ei teinud täna vist mitte midagi mõtekat. Kui ma üldse tegin täna midagi. Ma nagu tegin midagi, aga ei suuda meenutada mida. Ahjaa, ma käisin kinos. Vaatasime Simpsoneid(ei soovita eriti). Mina istusin Rolli ja Laura vahel. Me nägime kinos veel Helerini, Triinu, Merlini, Deeliat ja Iisakut, kes oli oma kahe sõbraga. Iisakust veel nii palju, et ta on emo(heas mõttes emo). Kuigi ta saab alati vihaseks, kui ma seda kogemata valjult välja ütlen. Ma ei ole alati aru saanud, kas ma olen seda mõelnud või läinud kaugemale sellest-välja öelnud. Võimalik, et ta on siiski rokkar(emo asemel). Vähemalt ta ise väidab seda nii tuliselt. Samas võimalik, et ta tahab teisi seda lihtsalt uskuma panna. Tal on lahedad juuksed. Kahju, et ta tahab need roosaks mäkerdada(see võib tegelt lahe välja näha) ja omale mingi needi näkku kinni lüüa. Aga sellel pole erilist vahet, milline ta välispidiselt on, iseloomult on ta täiega lahe poiss. Temaga võib vabalt ükskõik millistel teemadel rääkida. Väga tark on ta. Valtsi vend ju. Ei, tegelikult oli kinos väga lahe, vaatamata sellele, et film just kõige parem polnud. Pärast kino läksime Lauraga kaubamajja. Montonis oli palju uut kaupa. Hmmmm. Kaupsi me ka eriti kauaks ei jäänud. Seal mökutamise asemel suundusime hoopis mäkki(Laura ettepanek). Seal võtsime Chicken Premium eine vist. McChicken jääb ikka peale. Mäkk on ikka veel üsna populaarne koht. Seda ka ainult selle pärast, et mäkis olid lisaks mulle ja Laurale veel ka Deelia, Maria-Kristiina ja Betti. Ning pärast seda liikusime Salemi poole. Laura saatis mu veel bussipeatusesse ka. Nii armas. Kodus tundsid, et mul on nii paha olla, et hakkan kohe Iisakut mängima(meil oli laagris üks nali selle kohta). Ma tahtsin täna veel Kadi, Rolli ja Kristeniga(mesimees ju) jooksma minna, aga kuna Kadi läks maale ja minul pea valutas, siis otsustasime selle homse kaela lükata. Pärast linnast tulekut magasin ka natuke. Ning loooomulikult tulin pärast ärkamist MSNi ja orkutisse. Siin olen ma tegelikult siiani ja teen Martini ja Mesimehega plaane, kuhu ujuma ja jooksma minna(hoolimata sellest, et Kristen tahab, et keegi sinna teda sõidutaks). Lahe on see, et Martin tuleb ka vist. Martin on ka üliäge nagu. Ei jah, väga hea siiski, et Kristen vist ikkagi on nõus jälle Kabinase jooksma. Jess! Kristen on nii lahe ikka. Ja Liis tuleb ka vist! Juhuu! Hea, et Jumal mulle nii head sõbrad kinkinud on.

05.08.07

Ristimine. Ülilahe oli nagu. Nii hea oli kõiki sõpru, eriti ristitavaid näha. Nende tähtis päev ju. Isegi Liis oli seal. See oli nii lahe. Lõpuks nägin tema ka ära. Ja tema hakkab ka nüüd Salemis käima. Veel üks põhjus, miks eelistada Salemit teistele kogudustele. Kõige naljakam oli vist Veiko ristimine. Terve selle aja ma naersingi(Max lisas naljakaid kommentaare ka). Ma pakun, et kõik naersid sellel ajal. See oli lihtsalt nii koomiline. Üsna naljakas oli ka see, kui Kadi sinna auku astus. Pärast ristimist suundusime Jumalateenistusele, kus noored koguduse liikmeteks õnnistati. Mõnus Jumalateenistus oli. Nüüd oli pitsa söömise aeg. Pitsad söödud, liikusime Salemi poole. Vana kaubamaja juures hargnes meie hiiglaslik seltskond kaheks. Kaili, Kadi, Kertu, Sipsik, Kersti ja keegi veel läksid Salemi poole ning mina koos Veiko ja Lauraga zeppelini suunas. Mäkist käisime ka läbi. Zeppelinist oli Veikole mingeid uusi jalatseid vaja. Slippereid. Midagi, millest ta vaimustuses oleks olnud, ta vist ei leidnudki. Aga samas ei pruukinud ta oma vaimustust lihtsalt välja näidata. Ma olen praegu nii unine lihtsalt. Veiko ja Laura läksid edasi Salemisse, mina koju. Me tahtsime noortega midagi edasi ka teha ning otsustasime siis ujuma minna. Kodus rääkisin Rolandiga, et võiks Kabinasse joosta ja ujuma minna. Tema oli rõõmuga nõus. Kutsusime Kadi ka. Lõpuks läksime neljakesi(Kristen liitus meie VIP seltskonnaga). Mingi eriline jooksmine see küll polnud, aga ääretult äge oli siiski. Ma ei suutnud korralikult joostagi, sest mu jalanõud hõõrusid ja Roland väsitas mu alguses kohe oma naljadega ära. Seega, terve tee me suht naersimegi. Või siis kõndisime(sest mina olin nii boss ja nõudsin puhkust). Praegu on mu kannad päris roosad. Isegi mu kingad pole nii roosad vist. Ahjaa, meist sõitsid Viinalassid ka mööda. Alguses põrutasid nad meist mööda ja olles avastanud, et need oleme meie, siis sõitsid tagasi(me mõtlesime korraks, et hüppame põõsastesse) ja kutsusid meid enda juurde õhtust sööma. Igatahes ujumistest veel nii palju, et vesi oli lihtsalt mõnus. Ja Maxil, Kristenil ja Rolandil olid mingid haiged plaanid mulle ja Kadile kogu aeg selga hüpata. Ühe korra kaldas hüppas Max isegi mu kanna peale(ma lebotasin vees) ja siis kaebas, et ta varvas hakkas sellest valutama. Kuigi jah, minu kand oli veel hullemas olukorras. Ja tagatipuks läks lahti ka liivasõda. Kadi või Kristeni algatusel. Rolandile visati vist liiva suhu ka veel. Max kannatas kõige vähem. Küllap selle pärast, et kuna Kadil lõi jalga kramp ja Max masseeris jalga, siis tahtis ta, et temasse veits aupaklikumalt suhtutaks edaspidi. Ei, tegelt vaevalt asi selles oli. Lõpuks viis Max meid autoga Viinalasside poole. Seal oli täielik rootsi laud. Kauaks me sinna ei jäänud. M tahtsime ju raadiost tänast Jumalateenistust kuulata. Autos käisid meie tavalised plika naljad edasi. Max ütles mulle ka, et mul on uus naer, mis on vanast palju parem. Arvata on jah, et see parem on. Ma mõtlesin seda ju 2 kuud välja! Ei, tegelikult mina küll aru ei saa, et mu naer oleks muutunud. Autos kuulasime siis jätkuvalt teenistust. Max, Roll, Kristen ja Kadi vingusid kõik, et nende hääled pole tegelikult sellised nagu raadios olid. Loomulikult on!. Okei, tegelikult oli nende hääli tõesti moonutatud. Nad oleksid nagu heeliumit sisse hinganud. Aga nad ise on küll kõik meeletult ägedad! Tõsiselt lahedad tüübid. Ainult naerda võikski nendega. Aa, see ka veel, et Viinalasside pool olime me märgade riietega(ujumisest) ja Janice saatis meid(loe:mind ja Kadit) Emily tuppa kuivi riideid valima. Me otsisime küll hommikumantleid, kuid leppisime lõpuks dressipükste ja pusadega(hommikumantleid polnud). Janice saatis meid nendega ka koju. Vähemalt hakkas soe. Nüüd tulin just koju. Ja ma olen nii megaväsinud! Nagu niiiii väsinud ja ma pean homme veel kinno ka minema. Pigem lebotaks sellel ajal kusagil. Nii lahe oli täna lihtsalt. Eriti see tagumine osa. Kui me hullumajast mööda jooksime ja Joshi juures vett käisime küsimas. Ei, väga lahe on nendega alati. Peaaegu sama lahe oli Kadi ja Rolandiga täna joosta(sest Kristen lippas ees minema ja jõime seega kolmekesi) nagu laagriski. Isegi lahedam vist. Ei, see on väga lahe, et nad nüüd ristitud on, sest kogudusel läheb neid kolme lihtsalt(ja ülejäänud kolme ka loomulikult) täiega vaja. Sellistest headest sõpradest võiks terve planeet kubiseda. Vot see oleks vägev. Aga noh, hea seegi, et nad Salemis on. Ja täna rääkisin Liisiga veel Salemis. Ta tegi mulle täieliku ususüsti. Tekitas täiega tahtmise olla parem kristlane, millega seoses meenub mulle, et peaksin vist Piiblit lugema. Tänks, Liis :)

04.08.07

Okei, nüüd otsustasin pealkirjade asemele numbreid panna. Tuleb palju rohkem kasuks. Esiteks ei pea ma mingeid pealkirju mõtlema ja teiseks saan ma kunagi vaadata, kuidas need numbrid jooksevad. Igatahes olen ma terve tänase päeva kodus olnud. Kui ma Viljandist jõudsin, siis oli mu kindel plaan magama minna. Kohe kui olin toa koristamisega ühele poole saanud. Njah, toa sain alles seitsme ajal korda. Aga see on ainuüksi selle pärast, et ma tšättisin MSN-is teistega ja tegin toas suurpuhastust. Selle käigus sain ka palju Viljandi ja Tartu peale mõelda. Mõelda vaid, et ma olin seal nii kaua. Päris hullult tahan juba teisi näha. Viljandis olles sain ainult vanaemaga rääkida. Ma pole nii kaua näinud Maalit, Laurat, Eliisat, Kadit, Kertut, Janelit(eriti pikalt), Marjot, Kailit, Kerstit, Veikot, Kristenit, Jakobit, Rolandit, Harrit ja Maxi. Ja Valtsi ning Martinit pole ka mega kaua näinud. Okei, tegelt ma nägin neid umbes nädal aega tagasi(kõiki, v.a. Maalit, Janelit, Martinit ja Valtsi) Aga see tundub sellegi poolest palju pikem aeg olevat. Meenutab lausa igavikku. Ja Liisi pole ka nii kaua näinud. MSN-is vahel räägime, aga näinud pole küll nii kaua. Ja homme on ristimine. Kadi, Kertu, Sipsiku, Veiko, Kristeni ja Rolandi ristimine. Nii lahe! Millalgi tuleb minu oma ka. Jube! Kõhust võtab õõnde, kui ma sellele mõtlen. Aga noh, see on alles siis, kui Eliisa tagasi tuleb. Ta tuleb alles 27.08. Kahjuks. Sõpradest eemal olles hakkad neid väärtustama palju enam. Ma mäletan seda, et Kira ütles kunagi selle kohta, et kirikust eemal olles hakkad väärtustama elu väljaspool kirikut. Mul on vist vastupidi. Viljandis olles igatsesin ma täiega Salemit. Samuti nägin ma seal igat liiget(ma mõtlen neid, kellega ma suhtlen e. noori) eraldi ja erinevalt(või noh kujutasin ette või nii). Nagu mingid kontuurid oleksid välja kujunenud. Kohutav oleks, kui ma neid edaspidi üldse ei näeks. Sellest mõeldes tulid mulle Cätlyn ja Näncy meelde. Nemad mõlemad elavad ju nii kaugel ja ma näen neid nii harva. Ühte harvemini kui teist. Cätlyn elab Võrus ja Näncy üldse Soomes. Okei, Cätlynile otsustasin täna kirjutada. Ma olin juba pool lehte täis kirjutanud ja mõtlesin, et ei suuda enam. Nüüd räägin hoopis Lauraga. Temaga on nii hea üle pika aja jälle rääkida. Ja Rolandiga ka. Tema ajab alati naerma lihtsalt. Igas ühes neis on midagi, mida teistes pole. Viljandis olles tundsin, kuidas ma eemaldun kristlusest ning ma ei tundnud Püha Vaimu enda sees. Loomulikult oli Piiblit ka kohutavalt raske lugeda. Siis ma palvetasin. Ma palvetasin, et ma jääks usule kindlaks ja oskaksin väärtustada kõike, mis Jumal mulle kinkinud on. Ja naljakas on see, et mingil hetkel said mul mõtted otsa ja ma lihtsalt mõtlesin Tartu peale. Ja siis tulid mulle meelde Eliisaga veedetud kõige pöörasemad hetked, Lauraga räägitud kõige paremad jutud, Rolandi kõige paremad naljad, Kristeni kõige heatahtlikumad laused ja kõik teised Salemi noored. Loomulikult olen ma seda palju võimsamalt tundnud. Sellel hetkel oli see mulle arvatavasti meeldetuletus, et mul on tõelised sõbrad olemas. Neid tuleb lihtsalt osata hinnata siis, kui nad sul veel olemas on. Sõbrad on alati toeks. Seda tuleb osata lihtsalt hinnata. Selle kogemuse läbi mõistan, kui suur kingitus nad lihtsalt on.

04.08.07

Lõpuks ometi sain sealt tulema. Just viimasel nädalal oli vaja punaseid sõstraid korjata. Ei no loota oli onju, et ma seda tegin. Kuidas ometi sain ma neid korjata?! Kõik kohad olid ju punaste sipelgate pesasid täis. Ükskõik kuhu ma ka ei astunud, mu jalad olid kohe neid täis. Jube. Ma ei saanud ju ometi ühe koha peal hüpates marju korjata. Seismisest rääkimata. Olgugi, et ma streikisin, pidin seda siiski tegema. Aga loomulikult tooliga. Päris võimatu oli tooli pealt marju korjata. Kohe kui ma mingi marjakobara järgi küünitasin, lendasin ma tooliga põõsasse. Hea seegi, et ma enam ei pea sipelga kuningannat mängima. See roll tüütaski mind juba ära. Nüüd on Ly kord. Mina võin nüüd jälle linnas elada. Ja MSN on minu jaoks alati olemas, kui mul seda vaja peaks minema. Tegelikult on seda alati vaja. Loomulikult on kõige hullem asi see, et just nüüd kui mina sain Tartusse tulla, sõitis Eliisa minema. Ja ma pole ikka veel oma SIM kaarti leidnud. Arvatavasti selle pärast, et ma just paar tundi tagasi koju jõudsin ning mul pole olnud veel aega seda otsida. Hea on jälle kodus olla. Nagu alati. Üle pika aja vestlesin ka Martiniga. Ja homme on ristimine(Kadi&Kertu, Sipsik, Roland, Veiko ja Kristen) Nii lahe! Okei, ma pean nüüd tuba koristama ja Ly eest palvetama(talle kuluks see ära), sest nüüd on tema Viljandis. Ahjaa, eile sain ma kaks maasikat(vanaema juures). Arvatavasti viimast. Kahju küll.

Paala tee 22

Jess, lõpuks sain internetti blogi tulla kirjutama. Praegu olen Viljandisja nägin just oma toredat ja sümpaatset klassivenda Aarnet. Ly on ka praegu Viljandis ja ta on mingi hotelli üles seadnud vist. Vanaema pööningule. Kuna praegu on mingi Folk siin, siis Ly kutsus oma mingid sõbrannad ka kohale. Eile ööbisid pööningul Kätu ja Tuuli, täna tulevad veel Lemmi ja Sussu ja mingi aeg veel Eva ka. Ja telgi laenutas ka välja. Viljandis on ka praegu üsna mõnus ja rahulik. Küllap tuleb see sellest, et vanaema pole nii närviline. Eriti nõme on see, et mul sai telefon Tartus tühjaks ja laadija jäi Viljandisse. Vahepeal lammutasin ma oma telefoni ka Tartus lahti ja Viljandisse jõudes avastasin, et sim jäi maha. Lahe ju! Nüüd ei saa ma Eliisale messida ka. Aga jah, äge oli see, et kui ma Viljandisse tulin, siis sain Lauralt ja Eliisalt kirjad! Eliisa kiri oli nii ilus. Tema foto ja nii äge pastakas ja veel igasugused kleepsud jne ja Laura kiri oli nii nunnu ja need kirjakohad Piiblist aitasid ka täiega. Nii ägedad kirjad! Mul on nii kahju sellest, et Eliisa läheb kohe nii pikaks ajaks ära. Kuna ta on mu parim sõbranna, siis on see veel eriti kurb. Aga me kirjutame temaga sellel ajal kohe kindlasti! Mai tea, mul vist polegi kunagi veel nii head sõbrannat olnud. Temast olen Viljandis olles kõige rohkem puudust tundnud. Aga jah, sügisest näeme me küll üksteist palju. Päris lahe tegelikult, et varsti algab jälle kool ja noortekad ja kodugrupid ja kõik muu. See on nii vinge! Ma pean veel umbes nädala Viljandis olema ja siis saan tagasi Tartusse minna ja mingi aeg lähen ka Pärnu oma teise vanaema juurde. Okei, nüüd on õige aeg linna minekuks ning Eliisale ja Laurale kirjade kirjutamiseks. :)

Salemis

Tänane oli küll nii super lihtsalt. Nii hea oli käia jälle Salemis ja näha kalleid õdesid-vendi. Hommikul ma ei arvanudki, et sinna lähen. Otsustasime Eliisaga eelmisel õhtul, et lähme kell 11 linna, aga kuna mul oli aku tühi ja ma ei oleks jõudnud nii vara linna minna ning ma ei teadnud ka Eliisa numbrit, siis helistasin Laurale(tema nr oli mul olemas) ja küsisin Eliisa numbri. Kahjus oli ainult sellest, et ma pidin ta une katkestama, et Eliisa nr saada. Sorri, Laura. Kuna jutt on Laurast, siis ta selle ka loomulikult andis. Nüüd sain Eliisaga kokkusaamise tund aega hilisemaks lükata. Kokku saime raamatupoes, kus oli ka Maris(kui see ta nimi ikka oli). Ta oli mingi üliõnnelik, et seitsme päeva pärast vabastavad hambaarstid ta hambad breketitest. Okei, pool tundi oli aega Salemisse minekuks. Ristimiskool ju. Lõpuks sain sinna ka minna. Tõsiselt hea oli seal. Mina isiklikult tundsin natuke Jumala ligiolu, aga see võis ka sellest olla, et Viljandis olles on seda palju raskem tajuda kui nende seltsis seal. Pärast seda tšillisime niisama Salemis veel VIP-idega. Mingi aeg läks mul ja Kadil kõht tühjaks ja me läksime poodi. Ostsime võileiva materjali ja pudingut ning läksime alla kööki sööma. Alguses lollitasime niisama ja mingi aeg mõtlesin ma, kuidas Jakobiga rääkida. Kuna mul lollitamistuju oli, siis tegin nalja, et lähen tema juurde ja ütlen, et keerame uue lehekülje. Eliisa arvates pidin ma just seda tegema. Mulle see mõte küll absoluutselt ei meeldinud, aga mõtlesin, et vahet pole, enam hullemaks see olukord küll muutuda ei saa. Samas tundus see nii totakalt naljakas, et ma arvasin, et ei suuda seda teha. Enne hakkan naerma. Olime siis üleval Max`i ruumis kui samme kuulsime. Tormasime kohe kolmekesi toast välja kui Kadi ütles, et Jakob. Okei, siis läksin tagasi. Äärepealt oleksin naerma hakanud(see jooksime tundus ka ikka veel nii naljakana). Tema ei saanud ka vist aru, mida ma selle all silmas pean ja üsna raske oli talle seda selgitada. See oli nii absurdne lihtsalt. Aga seda tuli teha, sest Jakob on tegelikult väga tore ja heatahtlik ja lahe inimene ning vastik on "vennaga" halvasti läbi saada. Pärast seda oli kergem tunne küll ja ma arvan, et nüüd on küll lihtsam temaga suhelda. Ma loodan. Ma naersin päris pikalt selle totra vestluse üle. Ning kui aus olla, siis ma tundsin ennast pärast seda palju rohkem kristlasena. Palju kergem hakkas. Koju läksin Kadiga ja jalgsi. Terve tee rääkisime igasugustest asjadest. Eriti Salemi kogudusest ning Salemi ja Risttee erinevustest ja külgedest, mille poolest need 2 kogudust sarnanema hakkavad. Kadiga saab ka vabalt kõigest rääkida. Super inimene lihtsalt. Saatsin Kadi koju ja palvetasin tee peal. Nii hea oli palvetada. Koju jõudes läksin blogi kirjutama ning rääkisin MSN-is Mihkli, Laura, Eliisa ja Kristeniga. Ma tean, et pean kohe tagasi Viljandisse minema, kuigi kahju on jätta neid hinnalisi inimesi. Seal, ilma teisteta, on nii raske võtta aega Jumala jaoks ja lugeda Piiblit. Õnneks on mul vaja läbida veel see viimane lõppsirge ning siis võin juba tagasi koju tulla. Lõplikult. Samas naljakas oli see, et varem, mittekristlasena, oli kool mulle äärmiselt oluline. Kristlasena see mulle enam nii oluline polnud ja täna koolist möödudes tundsin ma, et igatsen kooli. Kuigi oma sõpru igatsen ma veel rohkem. Nad on ju nii lahedad ja alati nii suureks toeks olnud.

Maarjamõisa

Nägin jälle üle pika aja Eliisat. Nii lahe! Kõik Salemi noored on nii megad lihtsalt! Alustades Eliisaga ja lõpetades...Ma ei teagi kellega, noh kellegagi Salemist igatahes. Pastoriga vist. KÕIK on nii fantastilised lihtsalt. Salemist rääkides-parim kodu ever! Eliisa on ka loomulikult super. Tartus tahtsin temaga kohe linna minna. Seal on temaga alati täiega lahe. Kõneainest meil ka puudu pole. Temaga võid maad ja ilmad kokku rääkida. Ja siis alatasa naerda. Eliisa ju! Eriti kaua me rääkida ei saanud kahjuks, sest ta pidi kinno minema. Ma tahtsin ka Kailit kindlasti näha ja leppisin temaga kokku, et saame 19.00 Kaubamaja ees kokku. Enne seda käisin kodus. Kailiga vestlemise ajal sain Lauralt kõne(Kaili mobiililt), milles ta küsis noorteka ülesannete kohta. Lõpuks oli minu ülesanne teha noorteka külalistega intervjuu ja ka blogi kirjutada. Geniaalne lihtsalt! See tõestab jällegi, et Salemis on geniaalsed ja fantastilised inimesed. Neid võikski ülistama jääda(seda tõestab juba minu ülesanne). Laura, Eliisa ja Kailiga käisin veel mäkis ka ja samuti leidsime me sealt Sam`i, Marleeni, Oliveri&Emily, Ty ja Hanna. Lõpuks liitus nendega ka Triin. Triinu pole ma ka nii kaua näinud. Laura lahkus meie seltskonnast kõige varem. Kuna ma tahtsin veel Eliisaga rääkida ja üldse, siis otsustasin, et saadan ta bussi peatusesse. Kaili sõitis ka oma rattaga mingi aeg minema. Bussi peatuses otsustasime Eliisaga, et läheme jalgsi Maarjamõisa ette ja siis lähen mina ka koju. Loomulikult Maarjamõisa ees oli meil ikka veel nii paljust rääkida ja me istusime ihtsalt pinkide peal ja rääkisime...kuni nägime jälle hiirt. Teda me seekord kinni püüdma ei hakanud. Hiir võiks meile tänulik olla, sest kui me tahtnud oleks, siis oleks me ta vabalt kätte saanud. Ma arvan. Jah, oleks küll. Ta oli nii aeglane ju(hiire kohta). Eriti naljakas oli see, et nii mul kui ka Eliisal olid telefoni akud nii tühjad ja ma ei saanud ema ka järgi kutsuda ja bussid ei käinud enam, seega pidin jalgsi koju minema. Seda on mul varem ka juhtunud. Eriti siis kui mul usus rasked ajad on ning mul on raske palvetada. Nii pika maa puhul lihtsalt pole võimalik muud teha kui palvetada. Ja see tõesti aitas mind! Päriselt kaa. Nii mõnus oli pärast olla. Magama läksin ma ka alles 4 öösel. Mul on lihtsalt nii imelised sõbrad!:)

esmaspäev

• Käisin jälle emaga Tallinnas. Jee! Tegelikult läksin ma Tallinna, sest mul oli uusi kingi vaja. Või noh, minu arvates oli vaja(tegelt vist polnud). Loomulikult pidin ma pool 7 ärkama, sest ema pidi kell 10 Tallinnas olema. Minu lasi ta Ülemiste ees maha(auto pealt). Päris mõnusalt tuuline oli seal. Ja ei saa ka mainimata jätta liiva, mis silma lendas. Pärast Ülemiste keskuses kolamist, suundusin Viru keskuse poole, kus ma ka Laurale ja Triinule mõtlesin helistada. Mõeldud tehtud, saime 13.00 Viru keskuses kokku ja läksime mingisse putkasse Hamburgerit sööma. Nüüd tahtsime jäätist. Mäki jäätis kõlbas ka, seega suundusime sinna. Kuna väljas sadas vihma, sõime jäätist sees. Istusime laua taha, kus oli veel mingi vanem mees(ta jälgis meie jäätiseid terve see aeg). Triin ja Laura sõid oma jäätised ruttu ära, mina nii kiiresti oma jäätisest lahti ei saanud. Seega otsustasin selle minema visata. Vahvli sõin ma loomulikult ära. Seda jäätist oli lihtsalt liiga palju ja ma olin just ühe burgeri ka ära söönud. Järgmine sihtpunkt oli mingi kliinik(Triin pidi rohtu ostma) ja siis Männi park vist. Triin ja Laura arvasid, et näeme seal oravaid. Nende asemel nägime pargi turvameest. See oli ka lahe, kuigi oravaid oleks rohkem näha tahtnud. Nüüd võisime jälle Viru keskusesse minna. Sealt sain ülilahedad kõrvarõngad, kampsuni ja jaki. Lõpuks ma kingi ei leidnudki. Nüüd võisin tagasi koju sõita(21.13). Sõit kestis nii kaua + me käisime mingis söögikohas. Kuna raadiost tulid nii magedad lood, siis tundus sõit eriti pikk. Järgmine kord võtan küll mingi CD kaasa. Päris lahe oli see, et ma Laurat ja Triinu nägin. Nad on ka nii meeletult ägedad. Lahedaid inimesi on lihtsalt hunnikute viisi.

Tänane põhiline asi oli Joshi juures chillimine. Hullult äge oli. Algul istusime rõdul ja kaklesime lihtsalt toolide pärast ja loomulikult ei puudunud sealt ka Veiko, kes kogu aeg kõditas. Tegelt on Veiko ka nagu täiega lahe. Ma ei hakka eriti selle chilli detaile kirja panema, tipphetkedest piisab vast. Et siis rohkem polegi midagi kirjutada selle kohta. Ahjaa, mainiks veel seda, et kui Eliisa ja Laura poleks seal olnud, siis arvatavasti oleks ka mina sealt üsna vara lahkunud. Nad on mulle lihtsalt nii palju juurde andnud ja nendega on alati nii lahe koos olla. Tagasi otsustasime siiski jalgsi minna. Õnneks olime kolmekesi ka ning Ly ja Sannu ei pidanud enam kartma, sest mina turvasin neid nüüd. Nii nad väitsid vähemalt. Päris pikk tee oli minna veel kuni Ly nägi Hr.Hiirt üle tee jooksmas. Ta jamas ka temaga ikka suht pikalt. Mina arvasin, et hiir on ammu minema jooksnud. Pärast kogu seda jama saime lõpuks oma uue kodulooma kätte. Okei nali, tegelt me peame ta kohe lahti laskma kahjuks. Ta on nii meeletut nunnu lihtsalt. Ja Laura(hamster) kõrval on ta ka nii tibatilluke. Laura on ka nii nunnu ja ta nimi on ka nii ilus. Loomulikult fännasin ma ka seda siis. Ma olin otsustanud, et panen oma hamstrile selle nime(nagu juhtuski) ja koerale oleksin siis pannud Tikerber Laurette Lundy ja Lauraks oleksin teda ikkagi kutsunud. Isegi kui ta oleks isane olnud. Nüüd on minu elus siis kaks Superlaurat, kellest ma kohe-kohe pean kahjuks lahkuma kuna lähen Viljandisse ja siis edasi Pärnusse. Ja siis jälle Viljandisse. Ma olen nii kurb :(

Laura

Ma arvan ikka veel, et mind on tervel maamunal kõige rohkem sõpradega õnnistatud! Kui kõikidest inimestest tehtaks pingerida, et keda on sõprade poolest kõige rohkem õnnistatud, siis mina oleksin tipus. Nagu täiesti kindlalt! Mul on lihtsalt nii meeletult ägedad sõbrad. Alustades Maalist(klass) ja lõpetades mingi Salemi liikmega. Kahjuks viimasel ajal olen üsna palju aega veetnud Viljandis ja selle läbi olen mõistnud seda, kui väga ma neid kogu aeg vajan. Mind on täiega õnnistatud Laura(tänane peategelane), Eliisa, Maali, Kadi, Kertu, Janeli, Marjo, Deelia, Laura(kaks), Rolandi, Kristeni, Maxi, Veiko jnega. Need on need põhilised. Ahjaa, Kaili ka. Ja kõige naljakam on see, et ma olen sellest aru saanud, kui suureks toeks ja kõigeks muuks nad mulle on, alles siis, kui ma Viljandis olin. Igatahes tahtsin ma jälle öelda, et mul on nii meeletult vinged sõbrad! Kõik nad on nii erinevad ka. Näiteks Laura. Tema on ju lihtsalt super. Siis kui mul olid täiega rasked ajad(kui mu ema Tallinnas oli), siis Laura kuulas alati mind ja andis häid nõuandeid(nagu talle omane). Ja loomulikult olen ma temaga juba päris mitmel korral panges einestamas käinud. Tema viiski mu sinna. Ole sa tänatud! Ja loomulikult ei tohi ka unustada McChickenit ja DrPepperit! Ning kohe kindlasti mitte ei unusta ma noortekaid, kus Lauraga on alati ääretult äge olnud. Temaga ongi see, et tema räägib kõige suvakamad teemad lõbusateks. Nagu Harli seal Salemi jaanitulel ütles: "Kas sa näed seda Meego tütart? No ma ütlen, et tal jutt lihtsalt kogu aeg jookseb. Tema on küll üks tüüpiline naisjutlustaja. " Ja see on täiega õige jutt. Mul pole eriti palju neid sõpru, kellega koos saab lihtsalt südamest naerda ja lollitada(Eliisa&Maali) ja kohe kindlasti kuulub ka Laura nende sekka. Loomulikult olen ma ka viimasel ajal suurema osa oma ajast naer nud tänu Roosedele(Kristen&Roland) Nad on ka lihtsalt üliägedad. Tagasi Laura juurde tulles võin ma veel öelda, et tal on meeletult suur süda ja suhtumine on ka tipp-topp pluss ta on täiega andekas. Ma saan iga päevaga üha enam aru, kui kallis ja hea inimene ta on ja kuna ma olen ta testimoniale juba liiga tihti täiendanud, siis tegin hoopis blogi ja avastasin, et kõik mu head mõtted on kadunud. Siit saan teha järelduse, et pean siiski vahel ta testimoniale täiendama. Ma loodan, et sellega tõestasin ära, et mind on tõesti sõpradega õnnistatud. Kui mul on selline sõbranna nagu Laura, siis on ju ilmselge, et ma olen selle pingerea tipus:)

Ma tean, et mul on ka oma ingel, kelle nimi on Eliisa :)

Tahtsin öelda ainult kahte asja. Need 2 kõige olulisemat asja. Kaks põhjust siis, miks ma tagasi olen. Esimene on see, et ma igatsesin kohutavalt oma sõpru ja teine on see, et ma ajasin oma vanaema hulluks, mille peale ta mu jalaga lihtsalt Tartusse lõi. Nii tore vanaema mul ongi. Ei, tegelikult tulin ma tagasi ainult sellel põhjusel, et mu vanaema läks Tallinna(onule külla) ja mu ema pidi kirsse Tartusse tooma ja mina loomulikult(kaval nagu ma olen) kasutasin juhust ja tulin kaasa. Muidugi lähen ma juba homme tagasi. Vähemalt nägin ma täna Eliisat. Kõigi aegade parim parim sõbranna! Okei, ma pean temast terve peatüki kirjutama. Nagu ta on tõesti vist ainus inimene, kes mõistab mind. Mitte, et ma oleks mingi emo, kes kannab kogu maailma muresid ja halab ja nutab, et keegi teda ei mõista onju. Ei, mitte seda, lihtsalt, ta mõistab kõike, mida ma räägin. Ka neid asju, mis ma ütlemata jätan. See on hullult oluline omadus. Lisaks sellele tunneb iga inimene ennast tema seltskonnas vabalt. See saab juhtuda ainult siis, kui inimene ei tee teisi maha ja arvab teistest hästi. Ja loomulikult on Eliisa kuldne süda lihtsalt armastust täis. Tegelikult ma ei oskagi elda, kas see on just kuldne, sest ma ei tea ju, mis värvi on armastus. Igatahes on ta süda armastuse värvi, sest see on seda täis. Kohe kindlasti naerab ta nii meeletult palju. Ja temaga on üldse nii lahe alati koos olla. Kunagi me lihtsalt kõndisime ja ei rääkinud praktiliselt midagi. Ja kordagi polnud piinlikku vaikust. Tegelikult on lihtsalt hea teada, et ta on alati olemas ja et mul on lihtsalt nii fantastiline sõbranna. Viljandis olles tundsin ma just temast kõige rohkem puudust. Temaga sab kõigest rääkida. Ja temast endast saab ainult ülivõrdes rääkida. Ja nagu mulle sellisest sõbrast veel vähe oleks. Loomulikult pole! Maali on ju ka! Tema on ka selline.....ma ei leia õiget sõna(äkki Eliisa teab). Noh, see sõna on hea sõna. Selles olen ma küll 100% kindel. Kuigi ma olen ju alati öelnud, et Maali on lahe. Tõesti on, ta on nagu täiega teistsugune ja temaga on alati hea koolis rääkida ja üldse igal pool. Ja ka Laura. Tema on ka nii äge. Temaga koos olles küll vaikust ei teki. Tegelikult oli see aeg seal Viljandis täiega mõttetu. Ainus asi, millega ma hakkama sain, oli vanaema hulluks ajamine. Ja ma mõistsin ka seda, kui väga ma igatsesin Eliisat ja Maalit ja Laurat (õnneks ma Laurat nägin Viljandis). Hea on ka üle pika aja jälle blogitada. Selle blogi puhul on hea seegi, et ma olen saanud selgeks selle, et mu parasiitsõna on "loomulikult". Ja ma tean, et siin on kuhjaga vigu, aga mul on tõesti suva. Keda huvitab, mõte on ju sama. Tegelt kui mul praegu pea ei valutaks, siis ma parandaks neid. Ja ma pole oma blogi ka nii pikalt täiendanud, sest mul pole lihtslt olnud võimalik internetti saada. Okei, nüüd sain ma vähemalt paar asja siia ära "salvestada". Nüüd tean, et need mõtted ei lähe kaduma. Ja ma tean ainult seda, et kui ma Viljandisse tagasi lähen, siis ma tõesti loen rohkem piiblit. Kuna kõik VIP-id on MSNist lahkunud, pean ka mina magama minema. Head ööd.

Täitsa pekkis, kui fantastilised sõbrad mul on. Ma ei väsi neist vist iialgi ära. Jumal on mind lihtsalt nii meeletult õnnistanud Laura ja Eliisaga. See võtab lihtsalt hinge kinni. Ma kujutan ette, et isegi kui ma mingil põhjusel ei saa Inglismaale vahetusõpilaseks ega ajakirjanikuks ja minust saab tulevikus üldse mingi täiesti mõttetu tüüp, siis nende kahe abil saan ma selest üle, sest nad on lihtsalt nii imelised. Ja Kadi on ka nii super positiivne ja temaga on alati hea rääkida. Tegelikult sain ma hiljuti ka aru, et Veiko on ka nii lahe lihtsalt. Ja Roland rebib ka ikka alati. Igatahes poleks ma neid nii hästi tundma õppinud,(mitte, et ma tunneks neid nii hästi)kui poleks olnud igasuguseid üritusi. Näiteks nagu filmiõhtu Harli juures. See oli ka ikka täiega äge. Kõige ägedam oli vist siis, kui Jakob läks Martinile rolleriga järgi ja mina, Kadi, Roland, Kristen, Marten, Laura ja Deelia jäime sinna. Me läksime Kadiga verandale, võtsime madratsi ja teki ja läksime rääkima. Loomulikult sadasid meile kaela Roland, Marten ja Kristen, kes hakkasid minust ja Kadist pannkooke tegema. Nende pannkook oli siis selline, et meie Kadiga olime täidiseks ja nad keerasid meid lihtsalt madratsi sisse rulli ja hüppaisd meil peal ja rullisid meid. See oli ikka kirjeldamatult naljakas. Pärast seda hakkasid nad nõudma, et me neile süüa teeks. Loomulikult kauplesime me neilt rääkimiseks 5 minutit välja. Loomulikult me ikkagi ei teinud neile süüa, sest Jakob ja Martin(Maide) tulid. Me hakkasime jälle mingit igavat filmi vaatama. See oli vist Silent Hill. Noh, tegelt oli see üsna hea, aga mitte eriti õudne. Naljakas oli see, et Deelia oli terve selle aja rates ja teades, et meie vaatame õudukat, ei julgenud ta üksi vetsu minna. Siis läksime me rolleriga sõitma(kui film läbi sai loomulikult). Me sõitsime Rolandiga tanklasse ja ostsime bensiini. Deeliale meeldis loomulikult kõige rohkem sõita. Ta sõitis isegi üksi. Ja pani matsu. Ja kuna enam me siis rolleriga ei sõitnud, käis ta terve õhtu pinda, et Jakob talle võtme annaks. Mingi aeg jäime me kõik teleka taha magama. Kadi verandale. Hommikul tulime me jalgsi koju. Meie Kadiga veel paljajalu ka. Ja terve aeg, kui me maanteel kõndisime, me hääletasime. Lõpuks korjas Kadi isa meid üles ja viis koju. Kadil on hullult nunnu koer, kelle haukumine meenutas inimene köha, kellel on hääl ära. Ja siis koju jõudes jäin ma kogemata magama kohe. See on lihtsalt selline müstika, et alati, kui ma mõtlen, et mul on nii imelised sõbrad, löödaks mulle justkui näkku naeratus, sest ma tunnen, kuidas see võtab lihtsalt hingest kinni. Mind on lihtsalt nii õnnistatud. Ma ei kujuta ettegi, kui masendav mu elu oleks Laura, Eliisa(nemad on põhilised) ja teiste sõpradeta. Ma tean ainult seda, et kui ma kunagi Jumalat näen, siis tänan teda ikka kogu südamest selliste imeliste sõprade eest. Aga nüüd lähen ma küll Viljandisse lõpuks.

Ma ei oskagi enam millestki kirjutada. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma saan varsti vanaema juurde minna :)

Saabusin üsna hiljuti laagrist. Tegelikult kui aus olla, siis kohe pärast laagrit magasin ma natuke ja siis hakkasin blogi kirjutama. Mina jäin laagriga väga rahule. Eriti maastikumängu ja ülistusõhtuga. Loomulikult oli meie väikegrupp ka lihtsalt super. Väga lahe on see, et väikegrupi abil õppisin ma selle liikmeid palju rohkem tundma. Ja maastikumängul sain ma aru, kui lahe on Roland. Tõsiselt lahe nagu. Terve tee, kui me pidime jooksma, ta ainult rebis ja viskas kilde. Kohutavalt naljakas ja raske oli joosta. Laagri käigus sain ma ka aru, kui äge inimene on Kadi. Lihtsalt uskumatu, kui super inimene. Meeletult lahe oli temaga kolmapäeval Käärikule ja tagasi joosta. Ja igal inimesel oli ka oma ingel. Minu ingel oli lihtsalt super. Loomulikult tänu ülistusõhtule sai ka Maali pääste osaliseks, mis on lihtsalt fantastiline. Kuna ma Jakobiga ei suutnud lihtsalt suhelda ja arvasin, et ta on minu peale solvunud, siis ülistusõhtul rääkisime me sellest. Selle läbi tõusis ta feim minu silmis. Nüüd pean ma teda heatahtlikumaks inimeseks kuigi suhelda ma temaga ikka ei suuda. Me pidime tegelikult ka Lauraga 2 tundi öösel minu karjäärist ja kõigest muust rääkima. Kahjuks ei saa me enam nii hästi läbi. Vähemalt mulle tundub nii. Aga õnneks on veel aega seda parandada. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, kui väga on mul sõpradega vedanud ja kui rahule ma jäin Salemi laagriga.

Jee, mind ähvardati täna ära tappa. Loomulikult see isik, kes seda tegi, oli mingi 8-aastane poiss. Väike tatikas, kes mulle alati näkku või riietele ilastab, kui ma temast möödun. Tagatipuks hakkas ta mind täna hoopis taga ajama ja loomulikult sülitas jälle. Nagu sellest veel vähe oleks, käskis ta mul talle ka raha anda. Algul oli juttu 10 EEK-ist, mis oli lõpuks 50 EEK-i. Kas tõesti peab sellises Vabariigis elama?! Isegi tänavatel ei saa vabalt kõndida, kartmata, et mingi väike pätakas sulle tapmiskatset ei tee. Oleks siis, et see oleks olnud esimene kord, aga ei. Ja kui ma ähvardasin, et tulen politseiga ta ukse taha, kaaskodaniku rahu rikkumise eest, ähvardas, et siis tapab kogu mu pere ära. See on juba absurdne. Kas tõesti mingi 8-aastasel poisil on ka raha peas. Kui selline väike poiss on valmis inimesele lõpu peale tegema nii noores eas raha eest(kui ta seda ikka tõsiselt mõtles), siis mis ta umbes kümne aasta pärast veel valmis tegema on, kui ta juba täisealine on. Ta on ka Kivilinna poele 2 korda pommiähvarduse teinud. Ta emal on ka juba juuksed hallid ta pärast, kuigi ta vanus veel nii kõrge pole. Mind lohutab ainult see, et ma olen temast 2 korda vanem ja tema käitumine näitab, et ta tegelikult kardab. Loomulikult kümne aasta pärast ei pruugi ta enam karta. Päris toredas Eestis elame siis.

Täna käisin Eliisaga linnas. Täna olime mõlemad suht vaiksed ja mõtlesime omi mõtteid. Nõme on lihtsalt, kui keegi on solvunud.

Mul on nii hea meel, et Laura tuli Rootsist tagasi ja et mul on sellised imelised sõbrannad üldse. Ja eriti positiivne oli see, et Martin tuli ka Salemi jaanitulele.

A HUGE love for that day! Laura tuleb tagasi!

PEAAEGU kõige tähtsam päev minu elus. Minu põhikooli lõpetamine. Loomulikult tuleb mul veel ka gümnaasiumi lõpetamine(kust loodetavasti ei puudu ka Laura). Siis saabub kunagi ka see päev, mil minust saab ajakirjanik(küll see päev kunagi koidab!). Ja kunagi ma ka abiellun(kui abiellun ikka) ja siis kunagi saan ma endale pere. Päriselt kaa. See on ju ometi olulisem kui karjäär. Loomulikult hetkel mitte, aga ma tean, et kunagi saab olema. Igatahes tundub, et Jumal soosis minu lõpetamist, sest kõik laabus nii hästi. Hommikul ärkasin kell 8 ja sättisin soengut veel(eelmisel õhtul käisin juuksuris, kes tegi mullle tänaseks lokid juba, aga kuna need olid nii paksult vahtu täis, siis nägin ma välja veel hullem kui lammas ja kõik veel kiskusid neid lokke), arvata on, et mõned lokid olid ära kadunud. Ja panin klambrid pähe(hõbedased kividega lilled) ja siis jooksin kohe jumestaja juurde. Kohutav meik. Tõsiselt nagu! Ja siis mul oli veel must kleit. Ja pärast jumestust viis isa meid Vanemuisesse(mind ja Lyd), kus Ly veel Sussuga kokku sai(Sussu ütles, et ma näen kena välja). Ja siis nägin veel Olarit(oma klassivenda, kelle hüüdnimi on õlirull), kes suitsetas. Päris masendav ja rõve vaatepilt oli. Loomulikult püüdsin ma temast võimalikult kaugele hoida, et suitsu hais külge ei jääks. Kuigi sellest ei tulnud midagi välja, sest niipea, kui ma eemale läksin, tuli ta järgi. Ja siis läksin ma Vanemuisesse ja sain oma klassikaaslastega kokku. Me saime teada, et peame sisenema paarides ja mina pidin minema Cristjaniga. Ta on tore poiss, aga veits vaikne. Lõpetamine kestis ka suhteliselt kaua. Seda sisustati mingite mõttetute laulude ja luuletustega, mida keegi kuulata ei viitsinud. Ja siis oli järg tunnistuste andmise käes. Esimesed kolm klassi läksid väga aeglaselt, aga kui meie klassi käes oli järg, siis käis see väga kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Päris jube oli lavale minna ja suruda direktori kätt ja klassijuhataja kätt ja veel Ülle Taltsi kätt ja oma algklasside klassijuhataja kätt jne. Ja siis läksin tagasi kohale. Enne minekut leppisime Marleeniga ka kokku, et lähme ümber laua. Laval olles poleks ma äärepealt seda ringi teinud, aga tegin siiski. Jube oli see. Ei soovita teistel valida pikemat teed. Ja kohal olles küsisin kõigilt, kas ma kõndisin väga kõõrakalt. Õnneks sain ma eitava vastuse. Ja siis andsin õppetajatele lilled üle(selleks tehti paus). Kuna ma nägin, et direktoril, Ülle Taltsil ja mu kunagisel klassijuhatajal lilli polnud, siis pidin ma 3 oma lille neile loovutama, sest mul hakkas neist kahju. Ükski õpetaja ei tohiks lõpetamiselt lahkuda ilma lilledeta. Ja suht pärast seda läksime õue. Nii palju tuttavaid oli ja nii palju okastega roosi. Päris valus oli, kui aus olla. Aga ilusad lilled olid ikkagi. Pärast lõpetamist tahtsin ma Eliisaga sööma minna, aga kuna mu emal polnud sularaha, pidin ma raha välja võtma. Loomulikult kasutasin ma juhust ja jooksin kingade ja kleidiga üle muru. Tegelikult kavatsesime me Eliisaga ka üle autotee joosta, aga autoteele jõudes nägin minu vastas seisvas autos klassijuhatajat, kes mulle näpuga vibutas. Päris loll olukord oli ja kahjuks ei osanud ma oma kavatsusi varjata ka ja seega läksime Eliisaga, nägu naeru täis, kõnniteelt ikkagi. Ja siis läksime sööma ka. Süües rääkisime teiste kleitidest ja soengutest ja kõnnakutest ja kõigest. Anna oli hullult lahe goothy stiilis. Mulle meeldis see, et ta nii julge oli ja tuli sellises"kleidis". Siis läksime ja istusime jälle Vanemuise ees murul ja lobisesime niisama. Siis meenus mulle äkki, et ma pean poole kaheksaks Star Cafesse minema ja mul polnud eriti aega. Seal oli üsna lahe, kuigi Rasmus ajas ligi(nagu ta naljad on). Ja uskumatu oli lihtsalt see, kuidas Maali kilde viskas. Ma ei tea, kas see oli ta uuest soengust, aga nalju tegi ta küll hunnikuga. Nii äge ikka, et mul on selline sõbranna nagu Maali. Pärast Star Cafed läksime kaupsi ette ja ootasime, et ta vanemad talle järgi tuleks. Pärast seda, kui talle järgi tulid, läksin bussi peale ja läksin koju ja nüüd kirjutangi seda blogi ja lähen magama. Homme lähen ma Salemi jaaniõhtule. Ja näen seal vist Laurat ka, kui hästi läheb. JEEE!

Minu südames on praegu lihtsalt selline rõõm, et mul on nii imelised sõbrad. Selliseid sõpru omades(mitte, et nad oleks asjad, et neid oman) läheb lihtsalt süda lõhki. Noh see on ka selle pärast, et pärast Valtsi, Martini ja Liisi lõpetamist käisime Maali ja Eliisaga pildiautomaadis ja tegime lahedaid pilte ja siis käisime veel kaubamajas ja ostsime plohvi ja porgandimahla(tervislik)ja sõime Vanemuise ees tumbadel. Ning pärast seda tsillisime lihtsalt murul ja rääkisime ja naersime kogu südamest(täiega valjult).Nii äge oli. Ja me rääkisime ikka uskumatult pikalt ja tegime tulevikuplaane. Ja otsustasime, et kui Maali kolibki Inglismaale(kuigi ta ei koli), siis kirjutame käsitsi kirju üksteisele. Käsitsi on palju lahedam kirjutada. Ja käisime veel kaubamajas. Päris palju tegime seda täna ikka. Ja loomulikult on mul ka Laura. Praegu küll ainult MSNis, aga teda on sellegi poolest hea meenutada, kui ta Rootsis on. Kuigi mul on nii kahju, et teda mu lõpetamisel homme pole. Õnnelik olen ma ikkagi, et mul üldse selline sõbranna on! Aga enne Valtsi, Martini ja Liisi lõpetamist käisin ma ka Beti lõpetamisel korra. Kahju, et ma Rolandi lõpetamisele ei saanud minna. Aga Beti oli ka nii kena ikka. Ja siis jooksin kaubamajja ja sain seal emaga kokku. Ja loomulikult oli ka Ly kaasa tulnud. Nad läksid Lyle kleiti ostma(see, mille mina valisin) ja selleks kulus piisavalt aega, et ma juuksurisse hiljaks sain jääda. Juuksur oli Valtsi, Martini ja Liisi lõpetamisega samal ajal. Ja juuksuris pidin ma oma reedeseks lõpetamiseks soengu laskma teha. Juuksur tegi päris hullu soengu. Ma meenutasin Judge Judyt. Mis siis, et ma teda näinud pole. Aga kuna ta kohtunik on ja kohtunikel olid vanasti sellised soengud, siis ma meenutasin teda. Tegelt ei usu eriti, aga ikkagi. Ja nüüd siis jooksingi ruttu lõpetamisele. Aktust ma küll ei näinud, aga lõpetajaid küll. Kõik olid väga kenad. Eriti meeldis mulle Martini uus soeng. Väga uhke oli ja mõelda vaid, et mul on see homme! Nii jube! Ma veits kardan ja samas tahan ka juba. Kahju ainult, et Laurat pole. Aga sellegi poolest olen ma niii tänulik, et mul on sellised sõbrad!

Lahe lahe ja veelkord lahe! Täna käisime Eliisaga linnas ja istusime Vanemuise ees muru peal ja sõime mureleid ja maasikaid(murelid olid head, aga maasikad meenutasid plastmassi). Ja noh, muidugi kohale jõudes selgus, et Vanemuises oli lõpetamine. Aga see meid loomulikult ei huvitanud(me oleme ju Eliisa&Kristin). Ja seal me siis lösutasimegi ja sõime marju. Nii suvine tunne oli. Ja loomulikult sööb Eliisa minu tuttavatest kõige aeglasemalt. Päris naljakas oli vaadata, et mul oli nii palju söödud ja ta oli vaevu alustanud. Aga vähemalt on see seedimisele kasulik. Pärast seda läksime kaubamajja chillima. Tegelt vaatasime iPode ja kleite ja rääkisime Liisiga. Tore oli teda üle pika aja näha. Ja siis ma avastasin kaupsis, et ma ajasin omale pluusile maasikaplekid. Tore meenutada vähemalt. Ja nii nunnu oli see, et Eliisa ei jõudnud enda marju ära süüa(murul) ja siis ta ütles jälle: "Palun söö sina need ära, ma ei jõua enam" ja siis ta tegi seda nunnut nägu ka. Ta teeb alati nii, kui ta süüa ei jõua. Eriti pärast Jumalateenistusi. Kunagi ma filmin seda. Kindlasti. Ka siis, kui see jääb mu viimaseks teoks. Isegi kui ma seda noorena teha ei saa, siis otsin ta vanana kasvõi maa alt üles ja filmin seda naljakat nägu. Siis on hea vaadata alati oma niiiiiiiii kallist sõbrannat. Nii hea, et mul on selline naerupomm olemas. Kõigil peaks selline olema. Siis poleks küll keegi õnnetu, kui kõigil oleks üks Eliisa. Või nagu mina küll naeran koguaeg, kui ma temaga olen. Nii äge. Ja siis ma pidin nahahooldusesse minema. Mingi puhastusprotsess. Päris lahe oli, aga selle kosmeetiku kätel oli suitsu lõhn ja see häiris natuke. Päris tore loom, ma arvan. Nii ja siis see protsess ise oli ka nii, et mitu maski tehti ja veel veeauru ja nii. Pärast läksin koju ja sain Veikolt kõne, et täna võiks mingi filmika teha või nii, aga Max polnud nõus. Ta ütles:" Ilusate ilmadega sees passimine on hullem veel, kui sooja pärast püksi pissida". Mida iganes ta selle all siis mõtles. Ja siis sellest ei tulnudki midagi välja. Selle asemel läksin hoopis Helenaga ratastega sõitma. Hea oli teda üle pika aja näha. Ta oli ikkagi mu väga tore mata pinku. Hea oli tunni ajal rääkida, sest tal on küll kordumatu huumor. Ja loomulikult on ta naljad muidu kiimas vanamehele väga sarnased. Aga kuna mina olen kristlane, siis mind ta säästab nendest. Me sõtsime ka suht kaua ja siis läksime koju. Ja kuna ma kodus ka ei viitsinud olla, siis läksin Nänciga õue. Mis siis, et kell oli juba 11 läbi.Ja nüüd tulingi koju ja enne magama minekut pean kindlasti palvetama.